Pressiteade 31.08.2019

Rannahooaja kokkuvõte: purjus mehed ja järelevalveta lapsed

Täna lõpetab G4S rannavalve hooaja enamikes Eesti randades. Tartus Emajõe ja Anne kanali rannas töötavad vetelpäästjad Tartu linna tellimusel 8. septembrini.

Palavad suvepäevad tõid G4S rannavalvuritele rohkelt tööd. Kokku loeti 19 ranna kohta üle 6800 avaliku korra rikkumise. Nagu ka eelmistel suvedel, siis ka tänavu tuli rannakülastajatele peamiselt meelde tuletada, et klaastaara ja lemmikloomadega avalikku suplusranda tulla ei ole kohane. 

„Enamus rannakülastajaid olid siiski eeskujulikud ja tublid. Suur tänu kõigile, kes oskasid ohte märgata ning ennast ja teisi hoida,“ ütles G4S Eesti rannavalve juht Henry Seemel

Olulisemateks murekohtadeks olid rannavalvuritele mehed, kes purjuspäi vette minnes end ohtu seadsid ja omapäi randa lubatud lapsed. 

„Inimesed küll teavad, et alkoholijoobes vette minek on ohtlik, aga peale märjukese tarvitamist see ohutunne kaob. Ei saada hakkama maa külgetõmbejõuga ega veepinnal püsimisega,“ ütles G4S rannavalve juht Henry Seemel. 

30. juunil tõid vetelpäästjad Tartus Emajõest välja tugevas alkoholijoobes mehe, kes hoidis ujumisala märgistavast poist kinni ja ei suutnud enam kaldale ujuda. 

27. juuli õhtul märgati Tartus Anne kanalis uppuvat meesterahvast. Rannavalvurid tõid 62-aastase mehe kohe kaldale ja alustasid tema elustamist, mida jätkasid kiirabitöötajad. Kahjuks mehe elu päästa ei õnnestunud. Hukkunu oli vetelpäästjate hinnangul joobes. 

„Tegelikkuses päästsid rannavalvurid joobes inimeste elusid üksjagu juba sellega, et nähes tuigerdavaid sihikindlalt vee poole liikuvat, keelati nendel vette minek või juhatati selline tegelane tagasi kuivale maale,“ ütles Seemel. „Enamus õnnetusi hoiavadki vetelpäästjad ära selgitustööga rannaliival.“

Alkoholijoobes rannakülastajate hulk kasvas randades alati siis kui vee ääres toimus mõni rahvarohke üritus.

Abistav käsi tuli rannavalvuritel ulatada ka uppumisohtu sattunud lastele. „Kui vetelpäästjal tuli appi tõtata uppumisohus lapsele, siis lapsevanemat polnud enamasti lähedal ja või isegi rannas mitte. Vees satuvad ohtu ennekõike need lapsed, kelle tegemisi lapsevanem ei jälgi,“ ütles Seemel. Muret tegi vetelpäästjatele üha sagenev tendents, et väikesi lapsi lubatakse täiesti omapäi ujuma. „Rannavalve ega vetelpäästjad  siiski vanemlikke kohustusi kelleltki üle võtta ei soovi ja igat last eraldi jälgida paraku ei jõua, kui rannas on suur hulk rahvast. Lapse eest vastutab alati lapsevanem.“ 

6. juunil tõid G4S vetelpäästjad Pärnu rannas kaldale kaks tüdrukut, kes olid täispuhutava madratsiga sügavasse vette triivinud. Laste vanemaid rannas ei olnud.

18. juunil tõi G4S vetelpäästja Tartus Anne kanalist välja poisi, kes sügavasse vette sattudes haaras kinni ujumisala märgistavast poist  ja ei julgenud enam lahti lasta, sest ei osanud ujuda. Temagi vanemaid rannas polnud.

Esmaabi osutasid vetelpäästjad rannalistele  676 korral. Valdavalt oli tegemist kergemate marrastuste ja lõikehaavadega. Üheks lõikehaavade põhjustajaks olid randa toodud ja lõhutud klaastaarast tekkinud klaasikillud.   

Ligi 100 G4Si vetelpäästjat hoidsid rannalistel silma peal 19 supelrannas Tallinnas, Tartus, Võrus, Otepääl, Elvas, Põlvas, Türil, Viljandis, Haapsalus ja Pärnus.

Reimo Raja G4S Eesti kommunikatsioonijuht