Rannavalve

Iiris Embrich – töömalevlasest ja rannavalve abilisest vetelpäästjaks

  • Kuupäev: 10.07.2013
    Autor: Ande Etti
Minu suhe G4Siga algas 2011. aasta suvel, kui sain esimest korda G4S töömalevasse, ka järgneval suvel töötasin rannavalvurite abilisena, mil valiti parimate maleva töötajate hulka. Sel aasta läbisin vetelpäästja koolituse ning sain ametlikult vetelpäästjaks. Nii abilise, kui nüüd ka päästjana, töötan Stroomi rannas.

Töömalev ja vetelpääste – mis sind nendeni tõi? 
Töömalevasse sattusin juhuslikult – otsisin suveks tööd ning sõbranna rääkis, et G4S Noorteklubi kaudu on võimalik suveks saada töömalevasse, liitusingi Noorteklubiga ja sain töömalevasse. Kindlasti kui kandideerisin töömalevasse, puudusid mul igasugused mõtted saada tulevikus vetelpäästjaks. Kuid kui olin juba paar nädalat töötanud, sain aru, et see on just see töö, mida teen meelsasti. Ka järgneval suvel nautisin seda tööd ning omandasin palju uusi kogemusi (õppisin kaatrit juhtima, kuidas kannatanu paati saada ja ka natukene esmaabi).
Pärast teist suve oli kindel otsus, et tahan töötada vetelpäästjana, sest mulle meeldib inimestega suhelda, lisaks töö toimub värskes õhus ning kindlasti ka see, et armastan meeletult merd. Olen läbinisti veeinimene ning naudin meres ujumist ja selle läheduses viibimist.

Mida need kogemused on sulle andnud? 
Suurimaks kogemuseks on vist see, et olen palju tähelepanelikumaks muutunud kõige suhtes, mis mind ümbritseb. Kui olen näiteks puhkajana rannas, ikka tahes-tahtmata jälgin inimesi, kes lähevad vette ning mõtlen mitu sammu ette, mis ohud neil vees on, eriti laste puhul.

Suurimaks saavutuseks on hetkel abilisest vetelpäästjaks saamine, kuid kindlasti jätkan enda arendamist, et sellel alal paremaks saada. 

Mida oskad oma seniste kogemuste põhjal soovitada teistele?
Töömalevlastele võin kindlasti soovitada, et kui otsustad töötada rannavalve abilisena, tuleb aru saada, et ka abilise töö on väga vastutusrikas. (Mitte see, mida oleme harjunud filmides nägema.) Iga päev peaks üritama endast maksimumi anda, olla väga aktiivne ning ei pea ootama kogu aeg vahetusevanema käske, mida peab tegema, vaid ise vaatama, mida oleks parasjagu vaja teha ning pakkuda, et võid ühte või teist asja teha. 

Kindlasti ei tohi abilisena midagi omapead otsustada vaid kõigest tuleb teavitada päästemeeskonda. Vetelpäästjate puhul on väga tähtis, et kõik teeksid meeskonnatööd ning arvestaksid kaastöötajatega.

Mis sind tegutsema inspireerib?
Minu inspiratsiooni allikaks on vanemad kolleegid, kellel seljataga mitmed tööaastad ja meeletu hulk kogemusi.
Kuulan meelsasti nende õpetusi ja soovitusi, kuidas mida teha, jätan meelde ja täiendan oma oskusi.

Kommentaarid

Lisa kommentaar