Sularahakeskuses ekspediitorina töötav Arnold Jefimtsev kandideeris poolteist aastat tagasi G4Si tulles esmalt hoopis lennujulgestajaks, kuid on väga rahul just oma praeguse tööga. Jutu lõpuks ei oskagi Arno (sõpradele-kolleegidele on ta Arno) kindlalt öelda, kumb töödest rohkem hobi on.

Igal vabal hetkel maale
Arno on sündinud ja üles kasvanud küll Tallinnas, kuid tema juured ulatuvad ühtpidi Võrumaale ja teistpidi, võiks öelda, suisa Bulgaariasse. Ise tunneb ta tugevat sidet just Võru kandiga, kust on pärit ka tema elukaaslane. „Sõidan igal vabal võimalusel teise Eestimaa otsa. Minu peamine hobi on kalastamine ja kogu mu õngemajandus on ka seal. Kui vabu päevi on pikemalt, siis sõidangi Võrumaale,“ räägib ta.

Võrumaal Sõmerpalus elab ka Arno ema, keda ta meeleldi majapidamises abistab. „Seal on alati midagi teha. Praegugi ootab mind seal 10 ruumi puid, mis on vaja kuuri laduda. Lisaks veel kanad, põllulapp... Ja muidugi rahu ning vaikus, mida ma väga naudin. Isegi niisama lakke vahtida on seal parem kui linnas. Ilmselt kolin ka ise kunagi sinna elama, sest järjest vähem on asju, mis mind Tallinnas kinni hoiavad. Välja arvatud muidugi töö.“

Mõtestatud töö
Enne G4Si tulekut oli Arno 13 aastat tööl ühe ettevõtte sisevalves. Sealsete pikkade vahetustega kogemus on tulnud kasuks ka G4Sis ning ta ütleb, et on suur asi, kui õhtul-öösel saab koju magama. Ekspediitori tööaeg algab varavalges kell 6, sest kohe hommikul tuleb asuda raha väljastama, ja lõpeb ööpimeduses. Töö ise aga sobib Arnole hästi.  „Ma tunnen, et olen vajalik. Peale enda tööülesannete püüan hoida silma peal ka asjadel, mis võib-olla otseselt minu kohustuste hulka ei kuulu, kuid kui mul on võimalus vähese vaevaga oma kolleegide elu kuidagi lihtsamaks muuta, siis seda ma ka teen. Lisaks on mul oluliselt lihtsam pärast seda, kui tegin endale selgeks, kuidas meie süsteem tervikuna toimib. Me kõik sõltume üksteisest ses töös – rahavedu, ekspediitor, rahatöötlus,“ arutleb ta.

Mida ekspediitori töö üldse endast kujutab?

„Kui logistikavaldkonnas tegeleb ekspediitor kaubaga, siis meil on kaubaks raha. Koostame autodele kaubaringe, väljastame raha, võtame vastu raha. Sularaha logistika."

"Reaalselt olen vahelüli inkassaatorite ja kassade vahel, kus raha loetakse ja pakitakse, ning tunnen end selles rollis hästi,“ selgitab Arno. Kas pidev rahaga kokkupuude on muutnud ka mehe suhtumist rahasse? „Suhtun täiesti külmalt. Minu jaoks on see kaup nagu iga teine. Pieteeditunnet raha ees ei ole. Ja ega me saagi oma töös väga palju raha peale mõelda, tuleb rahulikult sellesse suhtuda,“ tõdeb ta. „Mulle meeldib ikka öelda, et ega ma raha pärast tööl käi. Raha on ka muidugi oluline, aga seltskond on tähtis. Kollektiiv on meil väga tore.“

10 aastat multikate pealelugemist
Mismoodi Arno aga multikatele tekste peale lugema sattus? „Tõlkisin filmide subtiitreid ühe Läti firma jaoks, mille Tallinna esinduse juht oli mu klassivend. Esimesed paar aastat ma ainult tõlkimisega tegelesingi, kuni ühel hetkel inimene, kes tavaliselt luges sisse multikaid, jäi haigeks ja talle oli vaja asendajat. Klassivend nii palju mind teadis, et diktsioon ja hääletämber on mul paigas, ja pakkus mulle seda varianti. Mõtlesin, et mis seal ikka, endal ka huvitav ja tükki küljest ei võta.  Pealegi veel sellises legendaarses kohas nagu Linnahalli stuudio ja sellise legendaarse helirežissööri juures nagu Elmu Värk!“

„Ükskord „oskasin“ ma salvestuse ajal tukkuma jääda. See juhtus ühes teises stuudios (asjaga oli kiire ja Linnahalli ei saanud aega), mis oli sisuliselt selline väike ja hubane tumedates toonides hämar tuba. Veetsin stuudios pea terve päeva, oli vaja korraga kolm või neli multikat ära teha ja neist viimane oli mingi indiaaniteemaline lugu, kus oli suhteliselt vähe teksti ja palju rahulikku meditatiivset muusikat. Ühe järjekordse paariminutilise ilma dialoogita pausi ajal vajusingi unne. Kusjuures režissöör, kes oli seljaga minu poole ja luges samal ajal raamatut, ei pannud ka seda kohe tähele, arvas lihtsalt, et ju on jälle mingi pikem tekstivaba koht sees.“

Selle esimese multika, mida Arno siis sisse luges, oli ta ka ise tõlkinud-toimetanud. Vene keel on Arnol praktiliselt teine emakeel. Film on tal hästi meeles, peategelasteks olid lõbusad, „Maša ja karu“ tüüpi karud. Arno usubki, et tegemist võis olla Maša lugude eelkäijaga. Pealelugemist eelistab ta subtiitrite tõlkimisele mitmel põhjusel. „Sest subtiitrite tõlkimine käib nii, et filmi reaalselt ei näe, vaid on üks Exceli tabel, mille üks tulp vene- või ingliskeelne ja teine eesti keeles. Püüad siis kuidagi täkkesse saada, et mõte säiliks. Iseenesest üsna tüütu.“ Sisselugemisel puutub ta omakorda tõlkimisapsakatega kokku, mida võimalusel üritab käigupealt siluda.

Vahest tulevane spordikommentaator?
Enamjaolt on tegemist olnud täispikkade multifilmidega, mis on läinud hiljem müügiks DVD-del või ka eetrisse Lolo TV-s. Kõik on sisse loetud ühehäälselt, mis mõnikord on kunsttükk omaette. „Tuleb meelde õudusunenägu, kui tuli sisse lugeda 20 osa ninjakilpkonnade seiklusi – nad põhiliselt karjusid neljakesi läbisegi. See oli küll raske! (Naerab) Tulistasin teksti, nii et keel läks sõlme, aga hakkama sain.“

Ehkki multikate sisselugemisel on erinevatel põhjustel ka pikemaid pause sisse tulnud, ei ole Arno ise väljundit oma häälele otsima hakanud. „Minu põhitöö on praegu siin ja ma olen sellega rahul. Ei ole otsest vajadust aktiivsemalt sellega tegeleda ja üleliigseid kohustusi võtta. Ja esimest korda elus ma ei saagi kindlalt öelda, kumb rohkem hobi siis on, sisselugemine või hoopis töö siin?“ Mõttega, et kiiresti lugemise kogemus võiks olla ka hea pinnas spordikommentaatori tööle, jääb Arno isegi nõusse. Ühtlasi selgub, et aktiivse jalkafännina on Arno kunagi soccernet.ee-sse uudisnuppe kirjutanud.

Telekat eriti ei vaata
Kui pinnin Arnolt, milline pealeloetud multikatest on talle endale kõige enam meeldinud, tunnistab ta, et enamikku neist ei vaataks ta iial uuesti. Telekat vaatab Arno üldse harva. „Kui vaatan, siis midagi populaarteaduslikku või spordiülekandeid, peamiselt jalgpalli. Ise hoovitasemest kõrgemalt pole ma kunagi mänginud. Küll aga sõitsin fännina pea viis aastat kaasa amatöörmeeskonnaga FC Balteco, sattudes kõikvõimalikele staadionitele üle Eesti. Kui vaja, suhtlesin seal kohtunikega ja täitsin protokolle, kui vaja, olin arst, ja kui vaja, siis olin ka treener ja mänedžer,“ meenutab ta seda sportlikku seika enda elust.

Milliste multikate puhul tasub G4Sikatel aga kõrvu kikitada, et ära tabada kolleegi hääl? „Multifilmid, mis ka praegu telekast jooksevad, on Miltoni lood Lolo TV-s, sealsamas ka üks mu paremaid töid –Jules Verne’i „80 päevaga ümber maailma“. Tuttavamatest sarjadest ehk „Teismelised ninjakilpkonnad“ ja „Ämblikmees“. Olen klassivennale ikka öelnud, et saadaks mulle mõne faili, muidu keegi ei usugi, et millegi sellisega tegelen,“ muigab Arno. Kust aga Arno nii hea keelevaistu on saanud, et ise tõlgib ja toimetab ja valmis ka uudisnuppe treima? „Eks ikka lugemus. Terve mu lapsepõlv möödus raamatute seltsis, vahel tegin sellepärast isegi poppi, et raamat oli vaja lõpuni lugeda. Samas ei olnud praktiliselt kunagi mu laual mõni lektüür kohustuslikust kirjandusest.“