Sirje Jürimäe ja Kalli Lomp. Foto: Esme Kassak/G4S Eesti

Üks väheseid ameteid, mida naised G4Sis ei pea, on rahavedaja oma. Seevastu patrullis on üha tavalisem kohata naisi, ehkki nende endi sõnul on tegemist tõeliste fruktidega. Ikka heas mõttes, sest korraga tuleb olla korravalvur, psühholoog ja õpetaja.

Naisi võib G4Si patrullis tööl märgata Keilas, Viimsis, Orissaares, Vändras, Pärnus, Paides, Viljandis ja Narvas. Ja kui mõnes piirkonnas on pidanud naisterahvad tulevast tööandjat tublisti veenma, miks ta just patrulli soovib tööle tulla – on ju ka mitmeid teisi ameteid turvaettevõttes! –, siis teises on turvajuht praktiliselt kohe ära tundnud selle õige turvatöötaja soone. Täpselt nii oli Kalli Lombi ja Sirje Jürimäega, kelle mõlemad võttis tööle Pärnus ametis olev turvajuht Janno Rahu. „Vaatad inimest ja tekib äratundmise rõõm,“ selgtas ta ja lisas, et mehises tiimis peab ka üks naine olema, eriti veel kui seda sära tekitab. Võtan ette reisi Pärnusse, et oma tublide kolleegidega lähemalt tutvust teha.

1. peatus Vändra
Istun hommikul rongi peale ja õige pea olengi Viluveres, kuhu tuleb mulle vastu tunnike tagasi öise vahetuse lõpetanud Sirje Jürimäe. Päris turvaline on rongist välja astuda, kui vastas patrullivormis kolleeg! Saan teada, et peamiselt Vändras tööd tegev Sirje on ka ise põline vändrakas ja tööpiirkond talle ühtlasi kodukant. Sirje mäletab, et lapsepõlves unistas ta saada kohe päris politseinikuks, aga tegelikult tegi ta G4Si tulekuni hoopis teist laadi töid ja on seahulgas aastaid isegi diskor olnud!

„Tulin tööle aprilli alguses. Hea, et mitte 1. aprillil! Esimene päev olin väga pabinas, närisin küüsi, et palun-palun, ära ainult häire tule,“ muigab ta. Sirje mainib, et tegemist on tema esimese päristööga, kuna varasemalt tegutses ta vabakutselise diskorina ja tegi mitmesuguseid juhuotsi, seahulgas sõitis isegi rekaga. „Olen ametlikult kogu aeg kodus istunud, aga siukest, mis päriselt ametlikult leiva lauale tooks, polegi olnud. Seitse aastat olen diskor olnud ja mööda ilma saanud ringi sõita küll ja veel.“ Diskoriametiga tõmbab ta tänase tööga võrreldes isegi paralleele: „Samamoodi tuleb öösel purjus pidulistega maid ja puid jagada.“ Sarnane on ka see, et tööaeg on tal õhtust hommikuni. Kuna tütred on kõik parasjagu suured, noorim kolmest 15-aastane ja vanim 19-aastane, siis annab see omal moel vabadust juurde – saab toimetada oma maakodus Vändras.

Üks eelis kodukohas turvalisuse tagamisel on veel. „Kõik tunnevad kõiki ning minu töösse suhtutakse hästi. Ma ei teagi, kas sellepärast, et olen ise siitsamast pärit või ameti tõttu. Vahel tullakse rääkima ka teemadest, mis puudutab korrakaitset laiemalt. Eks ma kuulan siis ära,“ jutustab Sirje ja tõdeb, et vorm mõjub austust äratavalt.

Rutiini ei armasta ja kleiti ei kanna
Patrullitöös meeldib Sirjele kangesti see, et rutiini üle kurta ei saa ja ikka tuleb huvitavaid seikasid lahendada. „Ma ei ole rutiiniinimene. Mulle sobis hästi selles mõttes ka linnaelu, aga kuna on maamaja – elan suures talus –, siis Vändra sobib mulle praegu hästi, kuni siin on tööd pakkuda.“ Kui aga vaja, tõttab Sirje appi ka Haapsallu või Pärnusse. Juhtumid, mida patrullil pahatihti lahendada tuleb, toimuvad pimedal ajal ja tihtipeale on mängus siis alkohol. Kuidas üks naisterahvas sellised olukorrad lahendab?

 „Olen ööelu peal olnud juba aastaid ja ei ole suurt vahet, kas lahendan neid vormis olles või vormita. Eks ole emadepäeval kõrtsist sinise silmaga ka koju tuldud, sest läks löömiseks („Ära seda kirja pane!“). Lapsed seisid hommikul, lilled käes, voodi juures – „Emme, mis sinuga juhtus?“. Kõige absurdsem variant, mis üldse olla saab,“ jutustab Sirje. Ent naiseks olemisel on ka eeliseid ja vahel saab rusikakangelased lihtsalt „surnuks rääkida“. „Enamiku asju  olen saanud sõnadega selgeks teha.  Lihtsalt räägid-räägid-räägid, lõpuks ta annab alla (muigab). Ja kes vähegi on mingit kasvatust saanud, siis ole kui purjus tahes, ta ei tule naisterahvast lööma, kui just ise nokkima ei lähe, ei provotseeri.“ Vahel tuleb jällegi kahjuks, kui üritatakse tunnetele rõhuda. „Võetakse, et naisterahvas on selline südamlik ja püütakse kaasa tundma panna, et kuule mul oli kõht tühi ja sellepärast läksin vargile. Hästi kaine pilguga tuleb vaadata seda asja siis. Emotsioonidega ei saa kaasa minna.“

„Kasiinos oli paanikahäire. Seal olid üks teller ja mängija omavahel mitte just karvupidi kokku läinud, aga asjad kergelt lendasid. Kui sinna läksin, hakkas ta hirmsat moodi seletama, kuidas ta oleks pidanud rohkem raha saama ja tema seda asja nii ei jäta. Ma ütlesin, et davai, võta paber ja pane kõik kirja. Asuski siis kirjutama, nagu kirjandit kohe. Lõppu pani lause: „Kui patrulli töötaja saabus, läks mul viha juba üle.“ Kortsutas selle paberi ära ja viskas minema. Sellega asi lõppeski. Tal oligi vaja see emotsioon lihtsalt välja elada.“

Aga millal patrullinaine kleidi selga paneb? „Viimati kandsin lõpetamisel! Mõtlesin, et võiks mõne eriala ka omandada ja õppisin Järvamaa kutsehariduskeskuses laotöötajaks. Tegelikult aga kannan kleiti väga vähe, näiteks kvartali parimate töötajate üritusel. Aga muidu mu elustiil lihtsalt ei lase kleiti kanda. Kus ma’s lähen, saag seljas, metsa kleidiga? Või lõhun puid kleidiga? Ei ole võimalik ju! Selline ehtne maa- ja taluelu,“ naerab Sirje. Vabal ajal („On mul siis vaba aega pärast seda, kui ma metsas käin, puid lõhun ja kõike muud teen?“)  käib Sirje jooksmas ja ujumas, koos tütardega („Meil on hästi kokkuhoidev jõuk!“) heal meelel ka batuudil hüppamas, kinos ja veekeskuses.

G4S Vändras
G4S valvab Vändras tekstiilivabrikut Wendre, Alexelat ja Vändra gümnaasiumi, lisaks Tootsi Suursoo Tuuleparki ja Kõrsa raba. Sirje räägib, et rohkem kui üks kord, on uss talt rabal heakorral silma peal hoides üle jalgade pannud. „Jumal oli äärmiselt kehvas tujus või keegi vihastas ta välja, kui ta ussi maailma lõi.“

2. peatus Pärnu

Kui jõuan Pärnusse, on Kalli parasjagu häirel, sest ega paanika küsi, kas sul on parasjagu sünnipäev. Annan üle kommikarbi „Kallile!“ ja asun sünnipäevalapsele järgnevaks paariks-kolmeks tunniks töövarjuks. Mis huvitavasse nimesse puutub, siis räägib Kalli, et talt on CV peale isegi küsitud, et aga mis pärisnimi on. „Kuna selliseid olukordi on nii palju olnud, siis võtan alati ID-kaardi kaasa, et Kalli olen!“  Hiljem jutustades selgub, et Kallil on kaks venda ja tütar rõõmustas isa väga – tema selle nime ka pani.

Jõuame ka Kalliga nende teemadeni, kuidas naisterahvas patrullis hakkama saab, kuid alustuseks meenutab ta eelmise õhtu juhtumit kiirtoidurestoranis. „See oli minu jaoks üks raskemaid juhtumeid üldse. Tuli vanem naisterahvas, kepiga, istus maha ja hakkas kotikesest oma toitu sööma. Muidugi läks see toidukoha reeglitega vastuollu ja pidin ta välja saatma. Seepeale läks tädike väga ähmi täis ja, pean tunnistama, et mul hakkas tast kahju. Lõpuks saime teenindajatega kokkuleppele, et ta ostab kohvi ega söö seal oma toitu.“ Klientide, kes võivad kuidagi häirida teisi kliente, söögikohast või ka kauplusest minema saatmine on tihtipeale turvatöötaja ülesanne ja põhjus igati arusaadav, kuid vahel tekitab inimlikke dilemmasid.

Ka Pärnust võib leida ohtlikke mahajäetud hooneid. Foto: Esme Kassak/G4S Eesti

Teisest äärmusest toob ta hoopis ühe saekaatri häire. „Jalutab mulle ühel hilisõhtul valvataval alal vastu soliidses eas härrasmees, natuke purjus, seljakott seljas, tööriistad sees. Ta oli nii rumal – oli jõudnud sealt juba ära minna, aga siis tuli tagasi, ei märganud mind ja otse mulle käte vahele. Küsisin viisakalt, mis teed siin võõral territooriumil. Tema, et tööd otsib. Ütlesin talle, et põhimõtteliselt õige vastus, aga valel ajal ja ilma loata, et mis me nüüd teeme. Ta hakkas selle peale minema liikuma, et lähen siis ära. Siis oli see hetk, kui mul käsi liikus siia [osutab kabuurile]. Ütlesin talle, et usu mind, mina ei taha seda kasutada ja sina ei taha, et ma seda kasutaksin. Ta jäi seisma ja olukord lahenes,“ räägib Kalli ja lisab, et see on ka üks äärmuslikum juhtum olnud. „Üldiselt pole ma aga kordagi pidanud kasutama käeraudu või gaasi. Minu relv on rääkimine, sest vägivald ei ole lahendus.“

“Ükskord läksin kasiinosse paanikale. Lähen sisse ja kõik naeravad. Nonii, mis paanika see siis on? Näitavad mulle siis tualeti poole, et vaata sinna. Ja seal siis istus palja tagumikuga mees, välja ei tule, pükse jalga ei pane. Mul läks mingi pool tundi. Pool siukest nalja viskamist ja teine pool tõsist juttu, et kuule tegelikult sa oled ikka soliidses eas mees juba ega siin midagi vaadata ei ole, et paneme ikka need püksid jalga ja lähme ära. Selliseid piinlikke olukordi tuleb ka ette.”

Hea inimeste tundmine laevalt
Kalli on pärit Olustverest, kuid elab praegu kolme pojaga, kellest noorim kolmene ja vanim 16-aastane, Kilingi-Nõmmel. Enne G4Si tööle tulemist on ta olnud kümme aastat stjuardess Tallinki laevadel, aga ka töötanud Securitases ja pidanud Pärnus täiesti oma mängumaad lastele. „Kandideerisin kaks aastat tagasi samal ajal kolme kohta. Lõpuks jätsin kõik teised kõrvale, tulin siia ja pole päevagi seda kahetsenud. See on mu elu teine parim töökoht!“ räägib Kalli. „Suurfirma annab sulle kindlustunde. Võid hommikul rahulikult ärgata, tead, et töökoht on olemas. Ja Pärnus on ka see hea asi, et meil on siin mõnus väike pesake, kõik hoiavad kõiki. Töö patrullis mulle meeldib, eriti öised vahetused, sest siis on patrulliringe ja juhtub ka rohkem.“

Kalli räägib, et piirkond, kus tema tavaliselt valvab, on natuke probleemsem kui kesklinnas. „Siin on rohkem vargaid ja ka narkomaane – lihtsalt on selline pool Pärnust, aga kokkuvõttes on meil ikkagi rahulik,“ leiab ta. Sarnaselt Sirjega tunneb Kalli, et sageli tekitab ainuüksi vorm või patrulliauto austust ja turvatöötaja sõnu võetakse tõsiselt. Vahel piisab ka mõnelt objektilt läbi astumisest, et kolleegile vajalikku tuge pakkuda. Näiteks ükskord ei kuuletunud sihvkasid maha visanud noortekamp keskuse töötajale, aga nii kui Kalli välja ilmus, korjati haudvaikuses ükshaaval kõik üles. „Kuigi teeme ühesugust tööd, on patrullauto ja välise vormi mõju hoopis teine. Koduski, Kilingi-Nõmmel, on inimestel hoopis teistsugune suhtumine. Mina ei tea seal kedagi, aga tundub, et kõik teavad mind. Isegi vanema poja sõbrad suhtuvad minusse mõõduka aukartusega, hoovi naljalt ei tule.“

Emana lähevad talle eriti südamesse ka, kui seadusega lähevad pahuksisse lapsed. „Oli selline olukord, kus turvatöötaja sai kätte 8-aastase lapse, kes esimene kord näitas valet õpilaspiletit. Siis jäi teist korda vahele mulle. Küsin siis, et miks sa seda teed, midagi muud teha pole? Tema vastu, et põnev! Ta juba mõtleb see kaheksane, kasutab vale piletit! Samuti noored emad käivad vargil. Minu arust kõige õudsem asi. Nagu vähe oleks sellest, et enda elu rikud ära, aga ka laste elu.“

Suhtlus kõige alus
Turvatöös peab ta Kalli kõige olulisemaks suhtumist ja märkamist, oskust inimesi kiirelt hinnata. Paljuski on ta selle oskuse saanud laevatöölt. „Soomlased näitavad laeval igasugust palet ja igasuguses rõõmsas meeleoluasendis. Seal oli üks osa minu tööst samuti laeva peal ringi käia ja korda hoida, muidugi koos turvatöötajatega. Oli samamoodi, et hindad olukorda ja proovid seda kõige paremat varianti kõige halvemast ja alles siis liigud halvemate juurde. Suhtlemiskogemust on olnud päris kõvasti,“ räägib ta. Ühtlasi sai Kalli laevalt soome keele suhu, mistõttu aeg-ajalt kolleegid teda appi kutsuvad, kui soomlastega vaja kuurortlinnas suhelda.

Kalli Lomp pälvis G4S Eesti 2017. aasta I kvartali parima turvatöötaja tiitli. Foto Esme Kassak/G4S Eesti

Kalli kinnitab, et talle meeldib väga suhelda ja on loomult püsimatu ja valmis kohe häirele tõttama. Seda, kui Kalli selge terega tööle tuleb, on kaugele kuulda, ent tal on ka omad mõtlikud hetked. Mõnikord valab ta sellised meeleolud luuletustesse, teinekord käib jõe ääres oma lemmikkoha juures. Väljapoole paistab üldiselt aga särav suhtleja. „Mulle meeldib läbi saada inimestega. Kui saad töökaaslastega hästi läbi, viskad operaatoriga nalja, siis on tööl hoopis teine mekk. Sulle vastatakse reeglina sellega, kuidas ise inimestele lähened. Mina olen seda meelt, et headus annab headuse vastu. Kui mõni ütleb ka teisiti, siis võitlen selle vastu.“

Kalli on väga kohusetundlik ja alati valmis appi tõttama, aga kui on vaba aeg, siis selle veedab alati kodus ja lastega. Ta avaldab, et kuna tema enda lapsepõlv oli muretust väga kaugel, siis peab ta ema rolli väga oluliseks. „Meil on sellised spontaansed hommikud. Ärkame üles ja saame suures toas kokku. Mis teeme? Lähme Lätti? Muidugi, lähme Lätti! Meil ei ole väga pikki plaane, juba tänu minu tööle.“ Vahel pannakse ka kaart põrandale ja keegi pimesilmi osutab mõnele punktile. „Mulle meeldib ka käsitööd teha, aga mitte siis kudumist („See ei ole ju loominguline!“), vaid teen puidust silte. Või õmblen, aga jällegi mitte kleite, vaid näiteks kodutekstiile.“

Mis teeb heast turvatöötajast väga hea?

• Isegi kui häire tuleb samalt objektilt neljandat-viiendat korda, tuleb seda võtta uue häirena.
• Ära tee asju pinnapealselt, vaid südamest ja hingega. Tee nii, nagu teaksid, et kontrollid vaatavad sind selja tagant.
• Tuleb kaine pilguga vaadata, mitte minna kaasa emotsioonidega („Varastasin, sest kõht oli tühi.“).
• Kui keegi õiendabki, siis las õiendab, ära lase end sest kõigutada.
• Suhtumine on kõige tähtsam – märka ja hinda inimest ja olukorda kiiresti.

(Allikad: Sirje Jürimäe, Kalli Lomp)

Janno Rahu, turvajuht:
„Mõlemad kandideerisid patrulli tööle. Sirje oli minu jaoks sisuliselt poole tunniga tööl. See on see, kuidas inimene astub sisse, räägib selgelt, teab mida tahab ja soovib. Vaatad inimest ja oli äratundmise rõõm. Kalliga oli natuke keerulisem, sest siis, kui me esiti otsisime, oli meil üks kurb sündmus olnud ja oli ruttu vaja kedagi tööle. Seega, kui ta esimest korda kandideeris, ei olnud meil talle tööd pakkuda ja jätsime ta CV ootele. Aga läks nii, et juba kahe kuu pärast oli meil uut inimest vaja. Naine patrullis? Vaat’, kui on palju naisi ja üks mees, siis ei kõlba kuhugi, aga vastupidi on väga hea. Naine täiendab meeste seltskonda. Peab ikka see üks naine tiimis olema, eriti kui sära tekitab:) Nad on natuke jõulisemad naised ka, samas panevad meestel hoidma selja sirgemana.“