G4Si esimese poolaasta vahetusaruandeid lapates hakkavad ikka ja jälle erinevate juhtumite puhul silma samad nimed, nende seas II kvartali parimad turvatöötajad Ervin Kiirend ja Karlis Kustov. On see kokkusattumus, on tegemist tõeliselt töise piirkonnaga või on see enda agarus? Seda uuris põhja piirkonnas patrullivatelt noormeestelt juhtimiskeskuses töötav Andres Mägi.

Kuidas tänased kvartali parimad omal ajal G4Si sattusid?
ERVIN: Minu tulek G4Si oli väga lihtne. Olin selleks ajaks seitse aastat töötanud autojuhina, vedades erinevat kaupa. Ühel hetkel läksin ülemusega riidu, tulin päevapealt töölt ära ja siis ei leidnud ma midagi, mida oleks teha tahtnud, ning otsustasin alustada puhtalt lehelt. Lõin CV Keskuse lehe lahti ja vaatasin – oo, G4S. Esiotsa mõtlesin proovida inkassaatoriks, ent selle jaoks oli vaja relvaluba, mistap otsustasin proovida patrulli. Juba esimesel ööl, mäletan, sain parajalt action’it. Ajasime koos mind toona välja õpetanud vanema kolleegiga (Kristjan Sarapuu, tänaseks politsei ridades – toim) joobes alaealisi taga, saime nad kätte ja küll siis lubati peksa anda ja maha lüüa. Peale esimest paari nädalat oli selge – väga lahe, ma jäängi siia.

KARLIS: Mina olin 4,5 aastat töötanud vanalinnas Taco Expressis kokana, sellest viimased kaks ja pool aastat ainult öösiti. Viimaks hakkas see üle jõu käima ning nii paningi ülemuse fakti ette, et kas paneb mind päeval ka tööle või lähen minema. Talle minu päevatöö plaan ei sobinud ja seega kirjutasingi lahkumisavalduse. Paarikuise kipsis oleku – aastavahetusel saltot visates ülehindasin oma füüsilist võimekust – järel vaatasin tööpakkumisi ja leidsin, et G4S otsib töötajaid patrullekipaažide peale. Mõtlesin siis, et proovin pool aastat või nii, küll ma selle aja peale miskit paremat leian. Umbes esimese kahe kuu järel oli see tunne kadunud. Ja täna olen ma väga rahul, mulle küll meeldib!

Teie intsidentide loetelu, nii ühiselt kui ka eraldi, on üsnagi rütmikas: küll olete sattunud vastamisi pandimajas haamriga vehkijale, tabanud moosipallide ja šokolaadivarga (kel oli igaks juhuks nuga põues), ohjeldanud bussiootepaviljonis märatsejaid. Kuidas teiega sellised asjad kogu aeg juhtuvad?
ERVIN: Tema on meil see noamagnet. (Osutab muheledes Karlisele.) Aga tegelikult on see muidugi asukohast tingitud – Kristiine ning Põhja-Tallinna piiril ja selle läheduses asjad lihtsalt juhtuvad kogu aeg.

KARLIS: Noh, tegelikult on nii, et kui häireid parasjagu pole, ega siis viitsi ju kõik see aeg oma baseerumiskohas passida. Ikka kuulad raadiosaatjast, et mis teistel toimub. Või siis lähed sõidad natuke ringi, kas või une peletamisekski. Ja siis näed, kuidas keegi viskab ennast bussi ette pikali või kakerdab keset teed ja siis hakkab lahti riietuma või võtab noa välja. Nii need asjad juhtuvad.

ERVIN: Aga jah, selle töö juures panevad mind jätkuvalt imestama kaks asja. Esiteks, mina vana punkarina olen oma 29 eluaasta juures küll ja rohkemgi pidutsenud, aga mind ei ole kordagi pidanud ühestki baarist turvamees välja tõstma. Aga see on just see, mida me reede-laupäeva öösel korduvalt teeme, nagu liinitööd! Ma ei saa aru, kuidas inimesed suudavad end nii täis võtta, et väikseimgi mõistlikkuseraas peast kaob. Ja teine asi, mis mind alati hämmastab, on see, kuidas ja millise joobeastmega kaasneb automaatselt juristi kvalifikatsioon: hakkad paanikahäire põhjustajaga suhtlema ja siis teatatakse sulle, et "Euroopa (inimõiguste) konventsiooni viienda paragrahvi kolmanda lõike prim kaks järgi ei tohi te mulle üldse käsi külge panna” ja küll nad siis pildistavad ja lindistavad ja filmivad ja lubavad kohtusse kaevata jne. Ei ole mina tõesti veel aru saanud, et mida või kui palju jooma peaks, et "advokaadiks" saada.

Karlis ja Ervin hetk enne häirele tõttamist. Foto: Esme Kassak/G4S

Kas see, et iga vahetus toob uued seiklused, ootamatud kohtumised uute ja huvitavate inimestega, et päevad pole vennad, öödest rääkimata, on peamine, mis teid selle töö juures köidab?
KARLIS: Absoluutselt. Iga vahetus on uus ja omanäoline. Uued paanikad, uued situatsioonid – kogu see vaheldusrikkus, mis rutiinil tekkida ei lase, teebki selle huvitavaks.
ERVIN: Nõus. Aga see, mida sa teed, peab ikka meeldima ka. Ja mulle minu töö meeldib!

KARLIS: Ma arvan, et alahinnata ei saa ka sellest tööst saadavat adrenaliinilaksu.
ERVIN: Jah, aga … Kui sul ikka järjekordse puhvetipaanika teenindamine peaks päeva lõpuks oksemaitse kurku tooma, siis ei päästa ka adrenaliin. Peamine on ikka see, et töö ja kolleegid mõistagi ka oleksid meeldivad.

Nii et kui teil oleks valida, kas teenindada tehnilise valve sissetungihäiret või n-ö lennata puhvetisse paanikale, siis eelistaksite paanikahäiret?
KARLIS: Pigem paanika, jah.

ERVIN: Oleneb paanikast. Tallinnas on ikka selliseid kohti ka, kuhu ma võimalusel üksinda oma jalga uksest sisse ei tõstaks. 

Kas on ka midagi, mis teile selle töö juures ei meeldi?
KARLIS: Tegelikult, ega vist olegi eriti miskit sellist, mis ei meeldi …

ERVIN: Mulle isiklikult ei meeldi mõned üksikud objektid. Veel ei meeldi mulle, kui programmis ühe või teise objekti kirjeldus on segaselt kirjutatud või siis üldse kirjutamata jäetud. Näiteks sõidan tehnilise valve objekti sissetungihäirele, mis peaks kirjelduse kohaselt olema 8-korruseline laohoone. Jõuan maja juurde, vaatan – ühekorruseline. Hm. Samas, kõrval on mingi 5-korruseline hoone, noh, põhimõtteliselt annaks nagu 6 korrust kokku, aga ülejäänud kahte korrust pole kusagilt võtta.

Kuidas saaks teie nägemuses juhtimiskeskuse ja patrullekipaažide vahelist suhtlust ning koostööd tõhustada?
KARLIS: Kui ekipaaž on objekti üle vaadanud ja raporti ära saatnud ning kui siis, ütleme, näiteks veerand tundi on mööda läinud, võiks ikka teada anda, kas ei saada klienti kätte või on mingi muu probleem.

ERVIN: Infot saaks tõesti paremini liigutada.

KARLIS: No ja teinekord, kui operaator sulle asju korrektselt ei selgita, siis sa ärritud selle peale ja …
ERVIN: … sina ütled talle halvasti ja tema ütleb sulle halvasti. Aga, jah, eks seda info liikumist saab parandada mõlemalt poolt, nii patrullide kui ka juhtimiskeskuse poolt. Ega me muidugi ise ka pole just kõige lihtsam materjal, mida taluda.

KARLIS: Ja teine asi on muidugi see, et paanikahäireid tuleks ikkagi edastada läbi raadiosaatja. (Sellisel moel kuulevad lisaks konkreetselt adresseeritule seda ka kõik teised patrullekipaažid – toim.)
ERVIN: Just. Sul võivad kas või kõik teised ekipaažid olla teistel häiretel kinni, ikka oleks hea teada, kuhu su kolleeg suundub. Järgmisel hetkel ise vabanedes juba tead, ahaa, sõber on seal, ma lähen appi.

Milliste iseloomuomadustega relvastatult saab ühest patrullekipaaži reatöötajast üks hea töötaja?
KARLIS: Laisk ei tohi olla.
ERVIN: Samas, liigne agarus on ogarus …

KARLIS: No minu seisukoht on ikkagi see, et mulle ei meeldi niisama passida.
ERVIN: Töötahet peab olema.

Kus ja kellena näete ennast 5 aasta pärast?
KARLIS: Oi, ei kujuta ette …
ERVIN: Kui nüüd selle aastaga kolmanda triibu peale saab, siis viie aasta pärast on seal kotkas kõrval. Samas, kui nüüd tõsisemalt, siis kas ma tahaksin 5 aasta pärast olla G4Sis turvajuht? Ma arvan, et ei taha. Pigem ma oleksin parema meelega patrullis või siis lahkun.

Miks Sa siis näiteks turvajuhi marssalikepikest põues ei kanna?
ERVIN: Minu eelistus on pigem teha väljas autoga seda tööd, mida ma ka praegu teen. Mitte siis istuda toas, lugeda meile, vastata pretensioonidele, kirjutada ettekandeid ja sisestada andmeid.

KARLIS: Põhimõtteliselt mina siiski ei välistaks tõusu karjääriredelil, miks mitte ka turvajuhiks. Ehkki, jah, ega mullegi arvuti taga nii väga ei meeldi istuda ega oskaks ilmselt vaimustuda ka patrullimeestele proovipaanikate tegemisest, mis on ju samuti turvajuhi üks tööülesannetest. Teisalt jällegi, patrullis olles saan ma alati teha lisavahetusi, mille rahaline väärtus on võrdväärne turvajuhi töötasuga.

Ja millega "mitte just kõige lihtsam materjal” end vabal ajal lõbustab ja omi akusid laeb?
ERVIN: Mina tegelen autodega, see tähendab tuunin enda oma ning remondin ja ehitan teiste omi. Ma olen tegelikult väljaõppinud autoremondilukksepp-plekksepp-maaler ja kuskil oli keevitaja paber veel ka. Rohkem teen endale ja sõpradele ja sõprade sõpradele, palju raha ei küsi, mõne asja võin üldse tasuta teha. See on see, mida mulle lihtsalt endale meeldib teha.

KARLIS: Mina käin võimalusel autorallisid julgestamas. Ma olen Eesti Autospordi Liidu poolt ametlikult litsentseeritud vanemjulgestaja. Varem olen ka rahvarallit sõitnud ja üks päev ma veel naasen rajale! Eks ma ilmselt veedaks ka rohkem aega garaažis, aga pereelu ja tulekul laps võtavad oma.

KOLLEEG ARVAB
Ove Sesmin, patrullteenistuse turvajuht:
"Ervin ja Karlis on mõlemad natuke üle ühe aasta staažiga noored patrulli turvatöötajad. Lisaks vanusele ja staažile ühendab neid ka töötamine kõrvuti piirkondades, vastavalt Kristiines ja Koplis. Tihti ongi nii, et ühe sündmusega on seotud mõlemad turvatöötajad. Üks reageerib häirele ning teine julgestab. Sedasi on koos kinni peetud ja politseile üle antud mitmeid õigusrikkujaid. Mõlemad noored on energilised ja täis tahtmist oma tööd teha. Nende mõlema puhul on oluline, et töö saaks tehtud hästi ning parimal võimalikul moel. Vähetähtis pole nende jaoks ka klientidelt saadud positiivne tagasiside. Kui mehed tööl, võib kindel olla, et mingisugust jama nad korda ei saada. Oleks selliseid positiivselt töösse suhtujaid vaid rohkem!"