Meie töötajad

Indrek Sarjas: Värbamine on tagajärg

  • Kuupäev: 28.04.2016
    Autor: Reimo Raja
„Värbamine on tagajärg," ütleb G4Si värbamisjuht ja turvatehnika divisjoni personalijuht Indrek Sarjas, kes peab uute ja asjalike töötajate oskusliku leidmisega kõrvuti väga oluliseks olemasolevate inimeste hoidmist. Mees, kelle suurimad kired on personalitöö, sport ja Saaremaa. Indrekuga jutustas elust, tööst ja sportimisest G4Si ajakirja "Sensor" jaoks kommunikatsioonijuht Reimo Raja.


Indrek Sarjas kutsub G4Si tööle. Foto: Esme Kassak/G4S Eesti

Indrek on sündinud Tartus. Kui ta oli vaid aastane, pandi tema kirurgist isa valiku ette, kas asuda tööle Narva või Saaremaale. Kahe asukoha vahel valimiseks anti Andres Sarjasele täpselt üks tund. Täna on Indrekul vene keele oskuse asemel vaevu märgatav saare murrak. Ja ehkki Saaremaale sisserännanu, peab täna Indrek end täieõiguslikuks saarlaseks. Üks saare mehe tundemärke on tal näiteks see, et saunas vihtleb mees end ikka korraliku isetehtud kadakavihaga („see on selline „maiuspala", mida eriti mõnus kasutada talvel, mil saab saunast otse lumme hüpata"), mitte kasevitsaga. Saun asub loomulikult Saaremaal suvilas, mida mees külastab nii tihti kui võimalik.

Indreku perekond – meditsiinivaldkonnas töötavad ema ja isa, lisaks Indrekule veel tema kaks õde – on väga kokkuhoidev. „Mõnikord võib kõrvaltvaatajale isegi imelik tunduda, kuidas me nii palju suhtleme ja teineteist aitame," ütleb Indrek. Pereväärtusi ja teistele pereliikmetele turvatunde pakkumist peab ta väga oluliseks. Saaremaal Aasta Isa tiitliga pärjatult papalt on Indrek õppinud, et tuleb olla avatud, probleemidest rääkida ning seda, et karjumisega ühtegi probleemi ei lahenda.

Unistuste amet – ilukirurg
Indreku lapsepõlve unistus oli saada ilukirurgiks. „Mul on ilusad pikad näpud, mis pidid kirurgi tööks väga hästi sobima." Tema isa kursusevend ja peretuttav on Eesti tuntuim ilukirurg dr Peep Pree. „Mul oli isegi plaan minna dr Pree juurde praksisesse."


Kuigi verd ei meeldi Indrekule näha, loovutab ta meeleldi oma osa verekeskusele.
G4Si doonoripäeval jaanuaris. Foto: Esme Kassak/G4S Eesti


Sellest unistusest tuli aga loobuda hetkel, kui Indrek mõistis, et kardab verd. Eks ta teadis seda juba mõnda aega, kuid selgeks sai see pärast üht juhtumit keskkoolis. „Mult võeti näpu otsast vereproovi ja ma suutsin selle peale ära minestada." Ühest intsidendist ei maksa end heidutada lasta, aga kui kasvuhoone klaase vahetades isa klaasiga kätte lõikas ja Indrekul talle esmaabi andes jälle pilt tasku läks, siis oli selge, et tuleb uus amet valida. Kuna ükski patsient ilmselt verd kartva ilukirurgi noa alla ei läheks. Ka juristi ameti peale sai mõeldud, aga kuiv seadusepügalate pähe tuupimine pole siiski Indreku meelistegevus.

Tal on alati olnud veel üks huvi – psühholoogia. Ja siit edasi sai ta juba keskkoolis aru, et tahab saada personalijuhiks. Aga miks mitte psühholoogiks? „Mul pole piisavalt kannatust, et psühholoogilise nõustamisega tegeleda," põhjendab Indrek. Tõsi ta on, diivanil istuvate inimeste raske elu kuulamine nõuab hobuse kannatust ja Indrek on selle jaoks pisut kärsitu.

Kirg personalitöö vastu

Indrek alustas oma tööpõlve CV Keskuses, kuid sealt edasi liikus ta juba Swedbanki, kus esimesed kaks aastat töötas ta personaliosakonnas ja hiljem äripoolel, Swedbanki Liisingus. Kuuludes krediidikomiteesse aitas ta hinnata mitmeid liisinguprojekte, mõjutades nii Eesti ärielu ka laiemalt. „Kui sa tahad teha suuri asju, siis neid saab teha Tallinnas ja suurtes organisatsioonides," põhjendab Indrek seda, miks ta ei ole Saaremaale püsima jäänud. „G4S, kus ma täna olen, on kõige suurem ja parem turvaettevõte Eestis. Kui ma ei usuks, et G4Sis saab teha suuri asju – Eestit turvalisemaks ja elukeskkonda paremaks –, siis ma siin ei oleks."

Samas ei välista Indrek sedagi, et kunagi Saaremaale tagasi läheb. „Tänasel päeval ei pea minu alal enam tingimata iga päev kontoris olema, vaid seda tööd saab teha ka kodukontorist, olles kättesaadav kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid kasutades." Värbaminegi on üha kindlamalt kolinud virtuaalkeskkonda ning suurem osa infost viiakse potentsiaalsete töötajateni videoklippide ja bänneritega. Aprilli lõpus võttis G4S Indreku eestvedamisel osa näiteks virtuaalsest töömessist Karjääripäev.

Indrek asus G4Si värbamisjuhina tööle 2014. aasta novembris. Soov asuda taas personalivaldkonnas tööle oli Indrekul juba mõnda aega. Kuus aastat pangas töötamist hakkas tema jaoks juba üksluiseks muutuma. „Aastavestlusel ütlesin oma juhile – ma tunnen, et hakkan manduma, olen nagu Swedbanki tamm, millel hakkavad juured alla kasvama." Muid ahvatlevaid ameteid samas ettevõttes ei paistnud ja mõnes teises pangas sama töö tegemine polnud ka ahvatlev. „Esiteks, see pole eetiline minna konkurendi juurde ja teiseks, mis väljakutse see on – teha sama tööd!?"

Sellised mõtted peas, sattus Indrek kokku G4Si tolleaegse värbamisjuhi Gerly Tuisuga, kes andis mõista, et plaanib töökohta vahetada. Kuna personalitöö on alati Indreku kirg olnud, siis hakkaski ta uurima, millised on tema võimalused hakata turvaettevõttes personalitööga tegelema. Lõpuks viidi ta kokku G4Si uue personalidirektori Irene Metsisega, kes Indrekuga käed lõi ja võttis mehe kohe oma tiimi. „See oli päris julge samm. Mul oli pangas hea maine, tundsin oma tööd, aga G4Sis tuli mul otsast peale hakata. Pidin end tõestama, kes ma olen, mis ma teen ja et minu pakutud ideed ka reaalselt toimivad."

Töötajaid tuleb hoida

Kuna turvamaailm on siiski teistsugune kui pangandus, siis loomulikult tegi Indrek pisut eeltööd saamaks aru, kuhu ta ikkagi tööle tuleb. „Turvaettevõtte värbamismastaabid on päris suured ja halvematel aegadel oli voolavus siin 50 protsenti." Kui Indrek G4Si tööle asus, siis räägiti, et värbamisega on väga suur probleem ja ei suudeta piisavalt palju inimesi värvata. „Aga värbamine on alati tagajärg, järelikult on keegi ära läinud. Meil ei ole tänavalt lõputult inimesi võtta ja seetõttu tuleb rohkem panustada oma töötajate hoidmisse."



Kuidas siis turvatöötajat meil hoida? „Mida rohkem me oma töötajatele tähelepanu pöörame ja nendega suhtleme, seda rahulolevamad nad on." Piisab teinekord sellestki, kui küsida inimeselt, kuidas tal läheb. G4Si voolavuse näitajad on täna kaks korda paremad kui veel kümmekond aastat tagasi. Mis siis vahepeal juhtunud on? „See kindlasti pole juhus. Kui midagi poleks tehtud, siis ei oleks voolavus vähenenud." Indreku sõnul on ettevõttes hakatud inimesi paremini hoidma. Koolitusi tehakse rohkem ja väiksemates gruppides. Muide, Indrekut kohtavad kõik uued G4Si Põhja piirkonna turvatöötajad, sest just tema tutvustab kvalifikatsiooni omandavatele turvatöötajatele ettevõtet, selle väärtusi ja räägib, miks on oluline hea klienditeenindus.

Lisaks värbamise juhtimisele on Indrek ka turvatehnikadivisjoni parem käsi personaliteemadel. „Värbamisjuhina vastutan ma kogu G4S Eesti värbamistegevuste eest. Suure töö teevad kandidaatidega ära meie värbamisspetsialistid Aveliin ja Liis." Indreku pärusmaa on läbi mõelda, keda me tööle tahame ja kuidas me selle inimeseni jõuame oma kuulutustega – millistes kanalites reklaami teeme ja kes on meie sihtrühmad, et sobivaid töötajaid leida. Paistab, et Indreku värbamismeetodid toimivad. „Meile tuleb tööle väga palju tublisid inimesi, kes tahavad turvatööd teha ja tänu ettevõtte suurusele on neil võimalik head karjääri teha." Tõepoolest, näiteid sellest, kuidas turvatöötajaks tulnud inimesed on edutatud juhiks, leidub G4Sis üsna palju. Juhtimiskeskuse juht Reiko Tääker, Lõuna piirkonna valveosakonna juht Madis Tammaru ja Ida piirkonna valveosakonna juht Margus Alamets, toob Indrek näiteks.

Kõiki tööle ei võta

Turvatöötaja maine on samuti üks neist asjadest, mille pärast Indrek oma südant alati valutab. 90ndatel vaadati turvatöötajatele alt üles. Sõideti isegi vilkuritega ja turvamehel oli märksa rohkem õigusi kui täna. „Tegelikult turvatöötaja maine igal aastal paraneb ja meil endil on väga suur roll selles. Mida kvaliteetsemat turvateenust suudame pakkuda, seda rohkem on klient valmis turvateenuse eest maksma, mis omakorda aitab tõsta turvatöötajate palku," ütleb ta. Indrek on veendunud, et G4S suudab pakkuda kõige kvaliteetsemat turvateenust. „G4S ei ole kindlasti kõige odavam teenusepakkuja, aga me selgelt tahame olla parim."

Kõiki, kes jala ukse vahele panevad Indrek siiski tööle võtta ei luba. Kandidaate, kes tagasi saadetakse, on omajagu, mõned neist ei sobi juba hoiakute tõttu. „Kui inimesel on arusaam, et kõik need, kes turvaväravad piiksuma panevad, tuleb kohe maha murda ja käed raudu panna, siis sellist tegelast me tööle võtta ei saa."

Keda me siis õigupoolest tööle tahame? „Kõige olulisem on tahe teha tööd, kohusetundlikkus ja täpsus. Kui kõik ülejäänud oskused ja teadmised saab tööandja juurde õpetada, siis tahet mitte. Samas järjest enam hindame ka arvutikasutamise oskust, kuna oleme võtnud kasutusele erinevaid tehnoloogilisi lahendusi, mis muudavad turvatöö tõhusamaks." Vanuse poolest jaotuvad töötajad G4Sis enam-vähem võrdselt ja seda peab Indrek väga positiivseks. „Meil on erineva vanuse, kogemuse, tausta ja haridusega inimesi – see tagab ettevõtte stabiilsuse ja arengu."

Võidusõidu pisikuga

Uurides lähemalt Indreku hobide kohta selgub, et tänane Avensise-mees on kunagi olnud kirglik rajapäevadest osavõtja. „Olid aastad, kus ma iga nädalavahetus, laupäeval ja pühapäeval, ärkasin hommikul üles, sõitsin ringrajale, panin võistlusrehvid alla ja veetsin päev otsa meeldivalt aega."


Indreku autospordi medalid. Foto: erakogu

Aga polnud see elu nii lihtne midagi. Noore mehena arvas Indrek, et oskab jube hästi sõita. „Aga kui ma esimesed ringid ära tegin, siis midagi head sealt ei tulnud," tunnistab ta. Et rooli taga mitte tühjalt rapsida ja heale õnnele lootma jääda, siis hakkas Indrek seepeale kõvasti harjutama, teadmisi ammutama ja asjatundjatelt nõu küsima. Sinna juurde kuulus ka auto paremaks tuunimine. „Julgen kõigile soovitada, et kui oled enda kiiruse vajaduse ringrajal kätte saanud, siis ei ole mingisugust vajadust ja tahtmist tänaval gaasipedaali põhja suruda."

Kus siis armastuse ja hoolega ehitatud auto täna on? „Autosport on väga kallis lõbu," tunnistab Indrek ja otsustas raha hoopis oma kodusse investeerida. Siiski pole võidusõidu pisik Indrekust kadunud ja ta ei välista, et naaseb kunagi rajapäevadele.


Iga kuu uus spordiala

Indrek on aktiivselt tegelenud ka taipoksiga. „Ma olin isegi harrastajate võistlustel nimekirjas ja treeninud selleks pool aastat, hästi madala rasvaprotsendiga ja elu parimas vormis." Indrek läks võistlustele kohale, tegi soojenduse ära ja siis selgus, et tema kaalukategoorias sobivat vastast polegi anda. Sedasi mees ringi ei saanudki. Pettumus oli korralik ja tõmbas motivatsiooni kõvasti alla. Ka trennis saadud vigastused ei aidanud harrastusele kuigivõrd kaasa – mitmed murtud varbad ja jalalabas asuvad luud. „Pole üldse palju vaja, sa ei taba vastast õigesti, varvas läheb tagurpidi ja ongi luumurd."


Pole ilmselt alla, milles Indrek ei oleks end proovile pannud. Foto: erakogu

Kokkuvõttes on Indrek jäänud truuks jõusaalile, tervislikule toitumisele ja spordisarjale nimega TESS – Tõsielu Spordisari. Selle sarja tuumiku moodustavad Indreku parimad sõbrad, kes valdav osa on Saaremaalt pärit. Igaks kuuks on valitud uus spordiala. „Jaanuaris on meil pidulik gaala, kus võtame kokku eelmise aasta ja hääletame uue aasta spordialad." Sedasi on koos harrastatud vehklemist, maadlemist, kettagolfi, autorallit, kardisõitu, triatloni jpm. „Ilma TESS-ita ei oleks ma eales nii palju erinevaid spordialasid saanud proovida. Samuti on see hea viis oma sõpru näha!" Lisaks ise erinevate alade läbiproovimisele räägib Indrek kaasa ka G4Sikate sportimise teemadel, kuuludes G4S Spordiklubi juhatusse.

Loe G4Si ajakirja Sensor siit!

 

Kategooriad: Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar