Priit Sarapuud intervjueeris lõppenud aasta detsembris G4S Eesti Põhja piirkonna müügiosakonna juht Artur Aunapu, kes teab Priitu rohkem kui 30 aastat. Teab teda kui head sõpra ja kolleegi. Priidu ja Arturi vestluse pani kirja kommunikatsioonijuht Reimo Raja.

Parem oleks sind kutsuda kolmeks päevaks kalale, sedasi saab kõikidest inimestest pildi ette. Aga hea küll, hakkame siis lapsepõlvest pihta. Me kohtusime esimest korda 1. septembril 1980. Mida sa enne seda tegid?
Ma olin maalaps. Koolieelsest elust üle poole elasin ma Kullenga külas. See on natuke edasi Assamalla lahingupaikadest, kus Kalevipoeg müttas. Seal elasid mu isa vanemad.

Mõtlesin ikka, et sa linnas olid.
Üle poole ajast elasin hobuste, lehmade, lammaste ja muude toredate loomadega. Hobuse rakendamise, heinateo ja muud maatööd sain selgeks. Lehma olen ka korra lüpsnud.

Kes su lemmikõpetaja koolis oli? Helgem mälestus õpetajaga?
Eks ikka esimene klassijuhataja – Ilme Naarits, kes meid esimesena enda rüppe võttis. Tema jäi kõige rohkem meelde. Aga häid õpetajaid oli veel. Hästi jäi meelde inglise keele õpetaja, Henrik Hololei ema, kes lausa sundis keelt õppima ja oli õiglane. Õiglus on siinkohal oluline märksõna. Pahatihti ei tundunud see kõigi õpetajate puhul suurim väärtus olevat. Aga tema oli õiglane õpetaja: tal polnud lemmikuid, ta ei teinud vahet, kas sa oled poiss või tüdruk, mis su teised hinded on või kuidas sa käitud. Tema jaoks oli oluline, kuidas sa inglise keelt õpid ja räägid.

Millised on kooliaja eredaimad mälestused, mida siiamaani meenutad naerulsui?
Meil oli ansambel, millega me esinesime igasugustele väliskülalistele. Sel ajal oli meil jabur traditsioon kaugetele külalistele, keda tolle aja kohta päris tihti käis, kuskil klassi ees esineda. Mina sain seal ansamblis laulda. Veider oleks sellist asja täna ette kujutada. Sa lähed kuskile kooli ja siis tuleb su ette kuus moosekanti ja veel mingid pillimehed ja hakkavad laulma. Aga need laulud, mida esitasime, olid lahedad ja on siiamaani meeles!

Kelle loomingut te esitasite?
Ma kantrilauljaid nii hästi ei tea, aga päris palju oli sellist (laulab) country road, take me home to the place, where I belong, siis näiteks California da-da-daa. Oli ka Jaak Joala poolt kuulsaks lauldud „Mu kodu". See oli kõik laulutunnist erinev repertuaar, mida huvitav õppida. Seltskond oli ka lahe.

Laulmine on ju sinu peres alati au sees olnud. Sa olid kooli ajal isegi üks paremaid lauljaid.
Mine sa võta kinni.

Iga muusikaõpetaja sellest ajast teab, kes on Priit Sarapuu ja kui hästi ta laulis.
Seda sai kooli ajal ka päris kõvasti harjutatud – RAMi poistekooris, noortekoolis ja meeskooris. Ansambel ka veel. Kui palju harjutad, siis tulebki välja.

See jäi sul mingil hetkel soiku...
Soiku jäi see 1994. aastal. Peale keskkooli õppisin veel kolm aastat ooperilaulu.

Miks see soiku jäi?
Kui ma päriselt enda sisse vaatan, siis laiskusest. Ma jõudsin arusaamisele, et ainult andega kaugele ei jõua, tööd peab ka tegema. Seni sai puhtalt ande pealt konkurssidel osaletud ja häid kohti saavutatud. Tallinna riiklikus konservatooriumis sai oma vanuses üks parimaid oldud, aga mingil hetkel enam mitte.

Sellesse aega jäi ka vanavanemate surm ja tuli tegeleda natuke elulisemate asjadega, sest isa ei viibinud tihti Eestis. Temagi reisis just laulmise tõttu väga palju. Asjaolude kokkulangemisel võtsin akadeemilise puhkuse. Sina, Artur, ju kutsusidki mind sel hetkel Concordiasse! Ma tegin juba sel ajal kooli kõrvalt tööd ja teenisin poole kohaga töötades rohkem kui mu kõrgharitud ema ja isa kokku, kes olid oma elu pühendanud muusikale. Mõtlesin, et kui ma lihtsa müüjana teenin rohkem kui nemad, siis mis tulevik on Eestis kultuuritöötajal, muusikul? Toona ei tundunud isegi tipptegijate teenistus mingi väljakutsena. Täna on asjad teisiti. Minu koolikaaslane Ain Anger (Saaremaalt pärit rahvusvaheliselt tunnustatud bass, kes elab perega Viinis – R.R.) on oma hääle ja tohutu töökusega maailmas väga kaugele jõudnud.

Mis müügitöö see oli, millega sa hästi teenisid?
Minu esimene töökoht oli Tallinna Mööblimajasse tehtud Electroluxi osakond.

Ostsin sinult veel tolmuimeja...
Õde näitas mulle Äripäevast töökuulutust, et otsitakse müügimeest. Ka inglise keele oskus oli väga oluline. 30 kandidaadi seast valiti kolm välja. Osutusin seal valituks. See oli vahetustega töö, nii et sai ka õppida kõrvalt. Edasi liikusin otse Electroluxi, nende Mustamäe poodi ja keskladu juhatama.

Mis on need väärtused, mida sa koolist kaasa võtsid ja mida siiani hindad?
Sõbrad! Ka oskuse teha meeskonnatööd, mida olen alati hinnanud individuaalsetest võimetest enam. Teised väärtused on ausus ja otsekohesus. Olen elus selle eest palju tappa saanud, et olen asju otse ja ilustamata välja öelnud, koolist kuni tänaseni välja, aga ma väga hindan seda teistes ja ise käitun ka nii. Oluline on ka keeleoskus. Tänu sellele olen palju saavutanud.

Kooliajal oli sinu elus üks totaalne muutumine, mille sa ise lõpuklassis ette võtsid. Otsustasid kõvasti sporti tegema hakata ja kaalust alla võtta.
Tegelikult ma olen sõltumata kaalust kogu elu sporti teinud. Kolmandast-neljandast klassist peale sai hambad ristis võrkpalli tagumas käidud. Edasi mängisin koolis kogu aeg midagi – võrkpalli, korvpalli, jalgpalli. Kunagine klassivend Andres kutsus mind mingi hetk ühte Eesti esimesse jõusaali, Olevi klubisse Tõnismäel. Toona, 17aastasena, ei teadnud ma, mis asi on jõusaal. Seal suurepärases kohas oli selline asi nagu kaal ja kui ma üle pika aja julgesin selle peale astuda ja oma tegelik kaal avastada, siis oli see päris jube – 126,5 kilo... Järgmisel nädalal kaalule astudes avastasin, et see on kukkunud neli-viis kilo sisuliselt mitte midagi erilist tehes. Siis ma mõtlesingi, et kuradi lihtsalt tuleb!

Teine motivaator oli see, et meie klass otsustas lõpueksamiks valida kehalise kasvatuse, mis minu jaoks oli täielik katastroof. Selliseid asju nagu lõuatõmbed ja kätekõverdused poleks ma ära teinud. Täiesti masendavad asjad minu jaoks toona. Vaatamata sellele, et jõudsin palju pallimänge teha, siis see väga palju punkte ei andnud. Detsembris jõulupidude aegu oli mu kaal juba alla saja. Mais kehalise kasvatuse eksamit sooritades kaalusin 84 kilo.

Spordist sa lahti ei saanudki.
See on kaalu ja ainevahetuse teema. Ma pean sporti tegema, muidu kaal tuleb tagasi. See kõikus mul päris palju, sai liiga vara suitsetama hakatud.

Millal sa suitsetama hakkasid?
15aastaselt.

Aga sa olid ka esimene, kes maha jättis.
Siis kui esimene laps sündis, 23selt. Juulis saab 20 aastat mittesuitsetamist. Aga ma tegin selle vähese aja jooksul suitsu väga palju. Kaal tuli kolinal tagasi, kui suitsetamine sai maha jäetud, ja siis pidin jälle kaalus alla võtma. Iga aasta mu keskmine kaal ikka paari kilo võrra kasvab. Tee sa seda trenni ja jookse palju tahad, natuke ikka tuleb.

Mitu korda nädalas sa spordid?
Ma teen ikka kuus vähemalt.

Lihtsam on vist küsida, kui tihti sa ei tee.
Kolm korda kuus ei tee. Teen oluliselt väiksemate koormustega kui viis aastat tagasi. Enam ei jaksa ka nii palju. Praegu mängin rohkem tennist ja golfi meeldiks paremini osata. Ratast teen seepärast, et jooksmine pole minu kasvu inimesele kõige parem.

Kuidas sa üldse turvavaldkonda sattusid?
1999. aastal olin töötu. Paar kuud sai automüüjana proovitud, aga see lõppes väärtuste mitte kokkulangemise tõttu. Siis ma kandideerisingi igale poole imelikesse kohtadesse, üks neist oli Alarmtec. Kuulutuse peal oli turundusjuht, aga tegelikult otsiti projektijuhtidele osakonna juhatajat. Lihtsalt mingitest aegadest oli selle ameti nimetus turundusjuht, sest eeldati, et suuri projekte müües tuleb hästi palju turundusega tegeleda. Toona need mõisted väga selged veel polnud. Mingil põhjusel valiti mind välja. Põhisüüdlased on selles Alar Vasemägi ja Andrus Jauk. Viimasele andsin täna hommikul staažimärgi 20 tööaasta eest (4. detsembril – R.R.). Alustasin 8. novembril, 1999. Ma olen mitu korda Alari käest küsinud, miks ta mind tööle võttis. Ma ei teinud vahet nõrkvoolul ja vahelduvvoolul. Alar ütles, et ma olin ainuke, kellel oli säde silmis ja kes peegeldas seda, mida ta mõtleb. Alarmtecis sai siis pihta hakatud ja aasta otsa maadeldud projektijuhtidega, kellest suur osa töötab siiani meil kontsernis.

Sa oled turvavaldkonnas 15aastat olnud. Miks sa oled siin veel? Kas tõesti pole vahepeal mujale kutsutud?
On ikka kutsutud, aga ju need siis pole nii ahvatlevad pakkumised olnud. Kui päris aus olla, siis ega ma ole neid ka väga palju kaalunud. Stampvastus võiks ju olla, et on veel huvitav. Mis seal salata, 15 aasta jooksul on kolm korda küll olnud selline tunne, et nüüd on vist juba läbi ja kõik asjad tehtud, midagi uut pole. Seda on juhtunud korra või paar Alarmtecis ja korra G4Sis, kui sai turvatehnikadivisjoni juhitud. Aga viimastel aastatel pole mul väga olnud võimalust tunda, et kõik on nüüd tehtud. Meie töö võlu on see, et iga päev on uus. Stabiilsus puudub (Artur ja Priit hakkavad mõlemad naerma – RR). Stabiilsus on ettevõtluse surm. Kui see saabub, siis algab tagasiminek. Meie äris kogu aeg juhtub midagi, kuigi see turg, kus me toimetame, on olematu. 140 miljonit eurot on Eesti turvaturg. Meil on siin ettevõtteid, kelle käivegi on kordades suurem. Aga ikka on huvitav! Kõik räägivad sellest ja kogu aeg käib üks tants ja tagaajamine. Ma arvan, et see ongi selle töö võlu, et miski pole endine.

Aasta tagasi sa ütlesid, et pole veel täpselt aru saanud, kui suur ettevõte G4S on. Kas nüüdon see sulle lõpuks kohale jõudnud?
Ma arvan, et G4S on täpselt nii suur, kui suureks me ta kasvatame. See ongi üks lahedamaid väljakutseid selles ettevõttes. Leiame nišše ja otsime uusi suundasid. Sellest ka ettevõte kasvab, nii inimeste arvult kui majandusnäitajatelt. Ma ei saa kõigest veel rääkida, aga meil on järgmisteks aastateks planeeritud päris ambitsioonikad projektid ja üsna suured kasvud uute toodete ja teenustega, mida me pole Eestis seni veel teinud. Seda lisaks sellele, mida me täna juba teeme ja millega tahame kasvada konkurentide arvelt.

Mis toimub Eesti turvaturul viie aasta pärast?
Selleks, et küsimusele vastata, oleks kõige lihtsam vaadata, mis toimus viis aastat tagasi Eesti turvaturul ja siis mõelda need viis aastat tänasesse päeva.

Täpselt aasta tagasi ütlesid, et Villu (Villu Õun, valvedivisjoni direktor) juhib droone ja Peeter (Peeter Torim, sularahadivisjoni direktor) loeb pangakaarte.
Ma arvan seda endiselt. Panganduses on kindlasti mõistlik teatud tegevusi konsolideerida, näiteks sularahaautomaatide võrk. Näiteid võib otsida nii Norrast kui Soomest, kus pangad enam otseselt ise ei tegele automaatidega ja on ühtne võrk. See annab meile uusi võimalusi.

Ja miks mitte täiendada tehnilist ja mehitatud valvet droonidega? Neid oleme katsetanud näiteks rannavalves. Mõte on neid katsetada ka mehitatud valve objektidel, kus maa-alad on suured.
Ma näen võimalust olla veel tugevam eestkõneleja turvalisuse teemal laiemalt ja seda koolituste ja rahvusvahelise kompetentsi kaudu. Seda me võiksime teha oluliselt paremini kui täna.

Kas meil viie aasta pärast mõni konkurent on?
Muidugi on. Küsimus on selles, millisel tasemel ja millistes toodetes me konkureerime. Kõige karmim on konkurents turvatehnika osas, kus tuleb väga täpselt ajaga kaasas käia. Peab järgima uute toodete trende ja samuti arendama oskusi. Ühest küljest tahaks tegeleda kõigega, teisest küljest on oluline ka spetsialiseerumine. Tuleb lihtsalt oma tööd kõige paremini teha. Meie puhul on strateegiline valik teenindus. Peame seda tegema paremini kui teised.

Kirgi küttev teema on USS ja selle uus omanik. Kui USSi oleks ära ostnud Mati Kask või John Smith, aga mitte Mark Luts, keda sa tead, siis kas sinu arvamus või suhtumine oleks teistsugune, kui see praegu on?
Milline see minu suhtumine siis on?

Kas sa võtad seda isiklikult või ei?
Ei võta! Mis mõttes?! Mitte mingit vahet ei oleks. Mis oleks sellel John Smithil või kellel iganes sellele ettevõttele anda peale raha? Ma ei näe mingit sünergia tekkimist selles investeeringus. Ma ei näe, et oleks toodud kompetentsi või et oleks võimalik saavutada kokkuhoidu, tulude kasvu, niši leidmist selle ostuga. Lihtsalt omaniku vahetus. Sisuliselt ei muutu kahjuks mitte midagi! Ma oleks näinud seda, et mõni kohalik või Eesti turul tegutsev väliskapitalil põhinev ettevõte oleks selle ostu sooritanud. Siis oleks tekkinud palju põnevaid sünergiaid ja turul oleks palju tugevam ettevõte. Täna ma seda ei näe. Tekib ka küsimus, miks senised omanikud ei suutnud saavutada seda, mis järsku uue omaniku plaan on. Mille poolest nemad siis kehvemad olid? Või miks meie peaks järgnevatel aastatel kuidagi kehvemad olema, et konkurendi ambitsioonid õnnestuksid? Meilt ei võta ju keegi midagi ära, pigem tuleb juurde.

Miks sa arvad, et keegi ei suuda meilt midagi ära võtta?
Selleks, et meilt midagi kvaliteediga täna ära võtta, tuleb meie tasemeni jõuda, mis vajab väga suurt raha, pühendumist ja investeeringut. Meil võttis aastat kolm aega, et lõpetada see hindade alandamise mäng ja öelda välja, et me pakume paremat teenust ja meil on rohkem ressurssi. Meie tänased kliendid on korra sellise alapakkumise teema läbi elanud. Osad neist on ära käinud ja tagasi tulnud ning osad ei ole selle odava hinnaga kaasa läinud. Kui uskuda USSi uut retoorikat, kus hind ei ole nende põhiargument, siis sel juhul saame ainult juurde, sest kliendid tulevad tagasi.

Kas sa oled mingi hetk avastanud, et sul on mingisugused selgeltnägija võimed?
(Naeruturtsatus) Ei ole.

Jaanipäeva paiku ütlesid sa Eesti Päevalehele, et tõenäoliselt müüakse USS kohe maha. Ei läinudki palju aega mööda.
Selleks pole vaja selgeltnägija võimeid. Vaja on majandustrende jälgida ja mõelda, miks mingeid asju tehakse. Ma arvan, et kogu selle teema puhul on üks suur võit see, et me võtsime osadel meestel isu ära seda asja ajada. Kui keegi tahab uuesti proovida, siis proovigu. Ma ei näe põhjust, et me peaksime kedagi pelgama, kuid samas ei tohi kunagi kedagi ka alahinnata.

Sa oled väga enesekindel inimene. Kas oled selle aja jooksul kasvatanud või olidki selline lapsest saadik, said selle hobuste ja lehmade kõrvalt?
Ma arvan, et see omadus on G4Sis süvenenud. Me peame üle saama hirmust teha valesid otsuseid ja eksida. Üks asi, mida ma olen G4Sis üritanud viljeleda, on see, et kui tehakse viga, siis kedagi ei karistata selle eest kohe. Kui inimesed teevad sealt omad järeldused ja need vead enam ei kordu, siis on see palju parem õppetund kui see, et keegi sulle vitsa annab.

Me ei ela ühes päevas siin turvaturul. Oleme 25 aastat tegutsenud ja tegutseme veel vähemalt 25. Me ei ela ainult ühes eelarveaastas või hankes. Kui see risk, mille võtame, ei õigusta ennast, siis teeme sellest omad järeldused ja teeme järgmine kord teisiti. Julgus võtta riske peab olema.

G4S on nagu teine pere sinu jaoks. Kui palju sa reaalselt tunned muret, kuidas G4Si inimestel läheb?
See on nüüd küll küsimus… Ma arvan, et see pole minu hinnata, see on teiste hinnata ja öelda kas see on piisav või mitte. Mina pean looma inimestele võimaluse teha tööd parimal viisil, et inimesed tahaksid siia ettevõttesse tööle tulla, et neile meeldiks siin töötada, et neil oleks see miski, miks siin tööd teha. Kui ma näen, et minu meeskonnas ja kogu ettevõttes on positiivne meelsus ja tahe tööd teha, siis minu jaoks on see kõige suurem kompliment. Ma tunnen end kehvasti, kui ettevõttes on pinged, arusaamatused, tööalased ja isiklikud probleemid. Siis ma arutan inimestega, mis mina valesti tegin, mida mina peaks muutma. Vahel olen ka karm, eriti kui näen karjuvat ebaõiglust. Kas see kõik, mida ma teen, on piisav, on juba teiste inimeste hinnata.

Kas sa magad täna paremini kui kolm aastat tagasi?
Oluliselt.

Siis järelikult oled õiget asja teinud!

Oled mitu korda meeskonda maininud. Kuidas tekib õige meeskond?
Mul on meeskonda komplekteerides mingi nägemus inimtüüpide poole pealt. Need inimesed peavad olema erinevad oma isikuomadustelt, peavad üksteist täiendama, nende seas peab olema optimiste ja pessimiste, peab olema ratsionaalseid mõtlejaid ja unistajad. Loomulikult nad peavad olema oma valdkonna absoluutsed tipud. Meie ettevõttes ei saa juhtkonnas olla keegi, kes oma valdkonda perfektselt ei tunne. Ma ei ole kunagi kahelnud selles, et minu alluvad on minust targemad. Minu jaoks üks suuremaid väljakutseid ongi, kas ma saan hakkama sellega, et nendest inimestest moodustuks meeskond. Need, kes täna G4Si juhivad, on väga hea meeskond. Alati tahaks veelgi paremaks saada, aga täna on mul hirm, kas kõigil on piisavalt väljakutseid ja kas see sujuvus kedagi uinutama ei hakka.

Et läheb liiga stabiilseks?
Täpselt! Täna ma juba ootan ja otsin segavaid faktoreid, et mugavustsoonist välja tulla ja inimestele uut väljakutset leida. Ma arvan, et nende kolme aastaga on meeskond väga tugevaks saanud. Kogu juhtimine on oluliselt paremaks läinud kuni eesliinini välja. Rahulolu ettevõttes on kasvanud – töötajate tagasiside oli sel aastal parem kui kaks aastat tagasi. Selles plaanis võib öelda, et liigume õiges suunas.

Turvatöötajad saavad uuel aastal palgatõusu. Kas see on piisav?
Me teeme maksimumi, mis me saame, ja ma pole kunagi rahul selle palgatõusuga, mis me saavutame, sest ma tean, et seda on vähe. See palgatase pole õige, mida meie inimesed turvatöö eest saavad. Ka osad meie kliendid, kellega rääkinud olen, saavad sellest aru. Seda kõike inimlikust ja sotsiaalsest printsiibist lähtudes. Aga majanduslikust printsiibist lähtudes on see palgatase õige, sest see on turuhind. Seda ei määra ettevõtte juht, omanik, jumal taevas. Selle määrab majanduskeskkond – on nõudlus ja pakkumine. On teenus ja sellel on hind, mis koosneb teatud komponentidest.

Me teenime ettevõttena kuus protsenti kasumit kogu meie teenuste pealt. See on Euroopa keskmine ehk me oleme kasumimarginaalides sealmaal, kus see tööstusharu praegu on. Me saame pikas perspektiivis teha nii, et palk kasvab tehnoloogia arvelt. Väheneb mehitatud valve osakaal ja kasvab tehnoloogia osakaal. Samas inimesed alati jäävad, nende kompetentsid kasvavad ja nad peavad oskama tehnoloogiat juhtida. Palgatõusu kasv saab tulla ainult koos kompetentside arenguga. Ehk need inimesed, kes panustavad rohkem ja kellel on rohkem oskusi, hakkavad saama rohkem palka. See on tuleviku trend kogu tööstusharus. Palgad hakkavad kasvama selle arvelt, et inimesi jääb vähemaks. Meie eesmärk on, et G4Sis oleksid turvaturu kõrgeimad töötasud. Juba täna oleme klientide juures oma teenuseid optimeerinud. Mitte ainult läinud mehitatult valvelt üle tehnilisele, vaid jätnud mehitatud valve alles ja toonud tehnilisi vahendeid abiks juurde.
Me teeme täna rohkem koolitusi kui kunagi varem. Õppige ja omandage oskusi, küsige ja tahtke ise! Tuleb tahta tööd teha ja omandada neid oskusi, mida pakutakse, ning võimalustest kinni hakata, siis tuleb ka palk. Aga lihtsalt oodata, et kuskilt tuleb koalitsioon, kes tõstab miinimumpalka 25 protsenti ja siis kasvab minu palk ka samapalju, seda ei tule. Kõik on enda kätes. Kõige tobedam, mida ma olen koolituste puhul viimasel ajal kuulnud, on jutt „milleks mulle seda vaja on, miks mind on siia jälle veetud, miks ma pean sinna koolitusele minema?". Ei pea, kui ise ei taha, siis ei ole vaja, aga siis ei ole mõtet ka nuriseda. Meie saame anda inimestele võimaluse, luua kõik tingimused arenemiseks, aga ka siis on palju töötaja enda kätes.

Viimane küsimus – kuidas sa täna laulmise, muusikaga tegeled?
Ma ei tea, äkki laulan parimate töötajate vastuvõtul Frank Sinatrat? Tegelikult olen ma ühest asjast küll aru saanud, et ei tasu enam lavale laulma kippuda.Ka hääl läheb rooste ja ei tule enam nii lihtsalt, tahab harjutamist saada.

Suvepäevadel ometi ronisid lavale.
No see polnud laulmine, see oli räppimine.

Selleks, et hästi teha, peab väga palju harjutama. See, et sa viisi pead, ei tähenda, et sa jõle hea laulja oled. Täpselt samamoodi, nagu sa keha treenid, tuleb ka häält treenida. Kui sa häält ei treeni ja eeldad, et nüüd vanast rasvast paned, siis võid kõvasti pettuda. Selle ma olen omale selgeks teinud, et igale karaokele ei tohi ronida. C’est la vie.