Meie töötajad

Valgekrae rahavedu plaanimas

  • Kuupäev: 16.10.2013
    Autor: Esme Kassak
Kõik on vahel näinud, kuidas sularahaautomaatidesse raha viiakse. Tõsised mehed, tähtsad kohvrid – töö kiire ja korralik. Kust ja kuidas tegelikult sularaha teekond alguse saab, pannakse päeva- ja isegi nädalaplaanidesse sularahadivisjoni juhtimiskeskusest. „Selge, ei soovi!" või siis „Tuleme, head päeva!" on peamised laused, mida valgekraena keskuse tööd uudistades kõige sagedamini kuuleb.
 
Sularahadivisjoni juhtimiskeskuses raha kõlinat ei kuule, välja arvatud siis, kui vaja sente otsida kohvi või tee jaoks. Sellega seoses meenub uue töötajana saadud äsjane ekskursioon sularahadivisjonis, kus mõnes ruumis „kõlises" raha nii, et selle müra eest tuli oma kõrvu spetsiaalsete kõrvaklappidega kaitsta. Hästi jäi meelde sellest käigust ka raha lõhn – hiljem bussis sõites sellist erilist metalli lõhna tundes ei arvanud ma enam sugugi, et tegemist tingimata torulukksepaga. Sama hästi võinuks see mees tulla otse rahapajast. Raha teatavasti on ringluses ja seda ka sõna otseses mõttes. 

Naised sularahaveosse ei kipu
Ehkki soolisi stereotüüpe püütakse järjest innukamalt purustada, siis mõnedele ametipostidele naised naljalt ikkagi ei kipu. Sularahadivisjonis teatud töödel naisi juhtimiskeskuse vahetuse ülema Vahur Rintsi sõnul ikka leidub, ent sularahaveos on ainult mehed. Põhjus on lihtne – töö on vastutusrikas ja ilma relva kandmata seda teha ei saa. Tõsi, juhtimiskeskuses üks naisterahvas siiski on, kuid tema ametis ei ole relvaluba ka otseselt vajalik. Nii täheldangi üht hommikut keskuses veetes, et aeg-ajalt koguneb ukse taha järjekorda terve hulk turvatöötajaid. Rangeid reegleid järgides saab igaüks enne tööülesandeid täitma asudes vajaliku varustuse alustades salapärastest võtmekimpudest ja mobiilidest kuni enesekaitsevahenditeni. 

Külalisena teisest osakonnast olen toonud sellesse kesknädala hommikupoolikusse Murphy seadusele äraspidiselt otsekui lisa kindlustunde, et päev tuleb pigem rahulik. Kõige tihedamad päevad juhtimiskeskuses on esmaspäev, mil alustatakse nädalat, ning reedel, kui töönädal läbi saamas. Tegelikult aga kindlat reeglit ei ole – ka neljapäev, mis tavaliselt üks rahulikemaid päevi, võib tuua erinevaid olukordi. Rahaveo endaga enamasti muresid ei olegi, küll aga tuleb mitmeid korralduslikke ülesandeid ette, et kõik sujuks plaanipäraselt. Nii istubki vahetusülem Meelis enda õhtul alanud tööpäeva lõpetama järgmiseks päevaks tiimi kokku pannes, kuna tööd on oodata rohkem. Pääsen sel hommikul korraks ka välja – üle vaadatakse üks samuti Sularahadivisjoni alla kuuluva kulleri auto. 

Juhid kasvavad süsteemist
Mõtte, et võiksin ise mõne kõne vastu võtta, surun juba eos maha, sest see vähendaks ilmselgelt operatiivsust ja ehki isegi info kadu. Kõnedele, millele kuulen vastusteks „ei soovi" ja „tuleme", järgnevad kiirelt kohe teised kõned, millega mehed (ainsal naisterahval on sel päeval puhkepäev) juhtimiskeskusest annavad sekundite jooksul ülesande vastavatesse piirkondadesse edasi. Muljetavaldava kiiruse tagamaad peituvad puhtalt kogemuses. Esimestel päevadel, isegi nädalatel ja kuudel tähendaks see algajale näpuga järje ajamist erinevates programmides. Neil meestel pole aga mitte üksnes info kõik  peas, vaid imetlusväärse kiirusega kasutatakse info kontrollimiseks erinevaid andmetabeleid. Lähemalt protsessi süüvides saan teada, et kõik tänased rahaveo osakonna nii keskastme- kui tipptaseme juhid on eranditult alustanud operatiivtasandilt ehk inkassaatorina. „Teisiti seda tööd pole võimalik tehagi," tõdeb Vahur Rints ning märgib, et kui tema omal ajal vahetuse ülemaks sai, siis tundis eriti selgelt, et praktilist kogemust võinuks veelgi rohkem olla. Otsekui nende sõnade kinnituseks täheldan sel päeval tööpostil agarat Tarvot, kes osaliselt operaatori- ja osalt inkassaatoritööd tehes saab hakkama nii juhtimiskeskuses kui ka väljaspool maja. Ja juba lepibki Meelis talle kokku järgmiseks hommikuks sõidu Saaremaale...

 Vaadates ja kuulates ja mõeldes, mida kogu see töö tähendab, jääb mulle pähe kõlama üks sõna – „AJU". Jah, sularahadivisjoni juhtimiskeskus on kogu selle suure osakonna aju, mis paneb kõik täpselt nii ringlema, nagu ette nähtud. Ning kui midagi vaja „tohterdada", siis leidub sellele ka plaastrit või võetakse ette operatsioon. Üheks põnevamaks osaks kujuneb loo juurde aga piltide tegemine. Saan piiluda nende üliturvaliste autode sisse, millest suuremad toimivad täisautomaatikaga ning kus iga kohver on omakorda turvatud nii, et nende sisuga vedajad ise kokku üldse ei puutugi. Nõuded seevastu on ranged ja kui ära viia tuleb rohkem raha, kui algselt kokku lepitud, siis võib tähendada see seda, et vedu lükkub edasi.  Plahvatava kohvri märk autodel ja kohvritel pole samuti niisama – täpselt nii selle rahaga juhtub, kui kohvrit omade jõududega vägisi avada üritada. „Tuleme!" 

Kommentaar
Mairit Hindrimä:
Meil on hästi kokkuhoidev meeskond, kõik sujub hästi. Minusse kui ainsasse naisterahvasse tiimis suhtuvad kolleegid viisakalt ja austavalt ning vahel poputavad ka. Minu tööpäev kestab üheksast poole viieni, hommikut alustan kontrollivate ülesannetega, märgin üles kõik stopid ja uued tellimused. Minu ülesandeks on kujunenud ka kõigi allkirjade ja „punktide" üle kontrollimine, et kõik oleks nõuetekohaselt täidetud. Samuti jälgin, et võtmed oleksid kõik kapis. Selles mõttes vastab tõele, et mul on omal moel perenaise ja korrahoidja roll kujunenud. Olen kolleegidega osa võtnud ka töövälistest üritustest, koos käinud kanuutamas, orienteerumas ja laskmaski. Tööalaselt hoian siiski relvadest distantsi ja jätan need ülesanded vastukaaluks kolleegidele.


Kategooriad: Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar