Meie töötajad

Naerusuine MacGyver-metsavana

  • Kuupäev: 25.04.2013
    Autor: Priit Valk
Marek Rautsonist võib juba peagi rääkida kui noorest G4Si tööveteranist, täitub ju tal 3. veebruaril juba 10 aastat katkematut tööstaaži. Mareki töökäiku vaadates on kohe näha, et G4Siga liitudes sai läbi lihtne noorukipõlv ning algas tõsine õppimise ja arengu periood. Oli ju Marek varemgi mõned korrad proovinud kätt siin ja seal, kuid hing ei andnud rahu enne kui korralikult koos saba ja karvadega tehnikamaailma sukeldus. 2003. aasta oli toona veel aeg, mil asjalikud noormehed leidsid töö ilma erilise töökogemusetagi ning kui pealehakkamist ja nutti jätkus, siis polnud enam tagasi vaadata vaja.

Kõrvaltvaatajale võib Mareki haridusteed ja ametikäiku vaadates jääda mulje, et mees on alguses pikalt otsinud seda „õiget"… ja tõenäoliselt nii oligi, kuna õppis ju Marek alguses hoopis energiamajanduse eriala ja diplomitöö tegi kütuste müügistrateegiast. Arvestades Mareki suurepärast suhtlemisoskust, rahulikkust ning empaatiavõimet, võivad müügivaldkonna inimesed vaid vaikselt omaette kahetseda, et selline mees nende eriala jaoks kaotsi on läinud. Õnneks saab Marek kõiki oma oskusi kasutada teeninduses.

Vaata 2015. aastal tehtud klippi Marekist, tema tööst ja klientide arvamusest:



Alustanud ettevõttega liitudes sisuliselt nullist, Lõuna piirkonna paigaldus- ja hooldustehnikuna, jõudis Marek kuue aasta pärast olulise tähisena – temast sai tehniline spetsialist, mis G4Si mõõtu ettevõttes tähendab juba inseneri ametikohale vastavaid tehnilisi oskusi ehk teaduslikus mõõtmes kohta kusagil magistri ja doktori vahel.

Kuna Marek on kõigis oma töödes viimase kui detailini piinlikult täpne ja suhtlemises alati äärmiselt sõbralik, siis on teda alati ka vastavalt premeeritud. Preemia mõttes pean siinkohal silmas seda, et tema kätte usaldatakse alati kõige keerulisemad ja süvenemist nõudvamad tehnilised lahendused ning kirsina tordil kõige nõudlikumad kliendid. Ja selles osas pole kunagi olnud põhjust pettuda.

Spetsialistid, kes on näinud Mareki poolt tehtud seadmete paigaldusi, kaabelduse korrektsust ja üleüldist süsteemsust, on väitnud nagu ühest suust – see pole lihtsalt võimalik, see on nagu kunstniku töö – tegu pole mitte mingi boheemlasliku sasipuntraga vaid tõelise graafikameistri šedöövriga mille võiks õrnalt seinalt maha võtta ja oksjonil kümnekordse hinnaga maha müüa.

Oma siiras heatahtlikkuses pole Marekile võõras ka muretsemine oma töökaaslaste heaolu pärast. Marek on viimased kolm aastat esindanud turvatehnikadivisjoni tehnikuid ettevõtte töökeskkonna nõukogus. Targa mehena teab ta väga hästi, et selle läbi on ta ettevõtte arengutest paremini informeeritud ning on võimalus ka ise sõna sekka öelda, oma töötingimusi parandada ja tõsta ka kõigi teiste tööga rahulolu tervikuna. Ega asjata ei öelda, et kui sul endal on kõik hästi, siis on ka kõigil ümbritsevatel kõik hästi ja vastupidi. Siinkohal tuli mulle ka meelde fakt, et see oli ju Marek, kes aastaid tagasi Tartus mitmed talvel võrkpallitrenne vedas, millest paljud tema osakonnakaaslased osa võtsid.

Minule isiklikult imponeerivad eriliselt inimesed, kes ei identifitseeri end vaid oma töö kaudu ja lisaks sellele on veel milleski eriliselt head. Marekil on muuses sees ammune sügav huvi fotograafia vastu. Kuna ka loodus ja loomad ei jäta teda külmaks, siis fotograafia annab lõputult võimalusi veeta huvitavalt aega värskes õhus. Ma ei usu, et väga paljud saavad julgelt väita, et nad tunnevad looduses ära oksal istuva talvikese, siidisaba ja hiireviu või ei kardaks metsas vahetult kohtuda poegadega jalutava pruunkaruemaga.

Vaata ka Mareki pilte: marcs.planet.ee

Sõber Margus:
Marek on äärmiselt abivalmis ja sõbralik tegelane. Lisaks sellele on meil üks ühine armastus – fotograafia. Oleme lugematu arv kordi käinud passimas metsloomi ja jäädvustanud looduse ilu.
Kõige naljakamad juhtumised tulevadki meelde seoses meie ühise hobiga. Näiteks nägime ühel varahommikul Alam-Pedjal kobrast oodates isakaru. Marek võttis seepeale kohe kiirelt oma fotoaparaadi ja tormas suunas, kus hetk tagasi olime karu märganud. Jõudsin talle veel vaid järele sosistada, et „hüvasti sõber" ja läinud ta oligi. Karu tal küll seekord pildile saada ei õnnestunud, kuid märk erilises iseloomust ja pühendumusest oli see siiski.

Kategooriad: Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar