Meie töötajad

Jevgeni Blinov – vehkleja, kes üllatas G4Slasi

  • Kuupäev: 27.04.2011
    Autor: Janno Juhkov

Ega ma olnud samuti temast midagi kuulnud. Kaabermaast, Novosjolovist ja Loitist olin, aga temast mitte. Võis ju olla, et just sel ajal, kui Anu Säärits aastate eest spordiuudistes rääkis, kuidas Jevgeni Blinov juunioride EM-ile sõidab, tegin parasjagu sprotisaia. Ja võis ka nii olla, et kui Lembitu Kuuse tema mullust Eesti meistrivõistluste hõbemedalit mainis, olin tühja pudelit taarakasti viimas. Kõik võib olla. Vehklemise endaga oli täpselt sama lugu. Ma ei teadnud sellest muud, kui et “neljas koht on jama.*” Ei huvitanud, seepärast ei teadnud. Ent pruugib vaid kellelgi tundmatul võita “Läänemaa lahtistel” valitsevat maailmameistrit, kui hakkab huvitama. Intriigi ju tahaks.

Reedel, veidi enne kella kümmet, just siis, kui ma Jevgeni poole sõidan, mängib Ivo Linna viienda-kuuenda klassi lastega Vikerraadios Miniturniiri. Ivo küsib ja lapsed vastavad. “Millisel spordialal võisteldakse 14 meetri pikkusel ja 1,5-2 meetri laiusel rajal?” Just. Vehklemises. Lustivere Põhikool sai punkti ja mina targemaks. Pool tundi hiljem olen ma Kadaka Selveris. Pood on Moskva saia kreemi lõhna ääreni täis, justkui omaaegse Kolhooside Ehituskolonni KEK-i puhvet. Jevgeni ja tema pika ninaga kingad jalutavad nagu juhuslikult mulle otse sülle. No ei ole sportlase kasvu mees, mitte ei ole.

Sein

“Kas sa tead, et sa oled Eestis tundmatu?” Valveruumi aastatega lääpa istutud ratastega kontoritool kägiseb mu tagumiku all. “No, Õhtuleht kirjutab, et tundmatu.” Tool vaikib, kui koos temaga veidi vasakule kaldu vajun.

“Ma ei tea, miks nad nii kirjutavad. Ma olen teda ju varemgi võitnud. Trennis vehkleme temaga üsna tihti. Seal oleme üsna võrdsed.” Õhtuleht kirjutas, et ta olla võitnud poolfinaalis ka Eesti teist numbrit.

Juhuslikkust vehklemises ei ole. Et võtad kätte ja kobistad ära. Koroonas võib vahest juhtuda, et lööd kaheksa nuppu kohe esimese löögiga auku ja partii tehtud. Või tuleb pokkeris hea käsi ning võidad mängu ilma bluffimatagi. Viiteteist korda kogemata vastast ei torka. “Vehklemises on kõik siin,” Jevgeni koputab vastu vasakut oimukohta. Ta teab, et ta on ebamugav vastane: lühike, kiire ja vasakukäeline.

“Pikkade kätega oleks ju lihtsam vehkida. Või noh, vehelda?”

“Ma olen selle võrra kiirem. Mingit vahet ei ole.”

Eesti koondis määratakse enne iga võistlust ja eelmise olulise võistluse põhjal. Kaks paremat automaatselt ja kaks ülejäänud määrab vehklemisliidu peatreener.

Jevgeni on praegu, pärast Läänemaa lahtisi, teiselpool piiri, viies. Ta kavatseb märtsi algul, “Tallinna Mõõgal” ennast kahe parema eestlase hulka vehelda, et ei peaks mitte kellestki, peale iseenda sõltuma. ISE. Mulle selline arrogants meeldib.

“Tead, sa oled sümpaatselt poh… ee ükskõikne.”

Ta ei mõista.

“Et ülearu tõsiselt seda kõike ei võta. Et noh, elus on muud kah ja mine tea, ehk selline ülbe enesestmõistetav enesekindlus su pea külma ja närvid korras hoiabki?” Koputan oimukohta. Parema käega.

Ta ei vasta, vaid näpib vasakuga raadiosaatja nuppu.

Jevgeni töötab G4Sis poole kohaga. Vahel treenib endast kaks korda vanemat meest, kes on jaapani vehklemises ehk spochanis maailmameister. Spochan on vehklemine ühe torke peale pika jaapani mõõgaga. Umbes sellisega nagu ninjafilmides pahasid notitakse.

”Ma teen ise kah vahest spochani. Tavaliselt hoitakse seda mõõka kahe käega, ma hoidsin ka ja midagi ei tulnud välja. Võtsin ühte kätte ja läks paremaks.”

Läks paremaks on vähe öeldud, sest äsja lõppenud IV Võitluskunstide Maailmamängudel sai Jevgeni spochanis kuldmedali.

See pole veel kõik. Vahepeal, kui ta vehelda ei viitsinud, siis käis hoopis kick-boximas. “No niisama, et end liigutada.” Ma ei imestaks, kui ta ka seal varsti võitma hakkab.

“Mida sa tegelikult teha tahad. Ma mõtlen turvatöö asemel?” Vastus tuleb kohe. Ta tahab joonistada. Töötada seal, kus saab joonistada.

“Joonistada?” Tool kägiseb. “Mida joonistada?” Jevgeni sobrab oma telefonis. “Sa oskad joonistada?”

“Näe,” Jevgeni tõuseb esimest korda ja näitab oma telefonist pilti grafiitpliiatsiga joonistatud väga ilusast naisest. “Minu elukaaslane.”

“Ja see on sinu tehtud? Sinu?? See on ju väga hea!”

“Minu.” Ma kadestan sellise käe ja silmaga inimesi. Mina oskan ainult parte joonistada.

“Sooh. Mida veel?” see oli rohkem hämmeldus, kui küsimus. Jevgeni näitab veel: ta on tuttavale lastetuppa tapeedi asemele maalinud katkendi Madakaskari multikast. Pisikeselt telefoniekraanilt paistab joonistus nagu autentne fototapeet. “Tead, sa oled uskumatu tüüp.” Jevgeni istub ja paneb telefoni taskusse. Vasemasse taskusse.

Õrritan: “Tuleb ehk veel midagi?”

“Sõpradele teen vahest tattoosid.”

“Tõsiselt või?.” Mu suu on vett täis.

“No ühe auto küljed olen kah ära värvinud. Või noh, aerograafilise pildi joonistanud.”

“Sa oled uskumatu tüüp. Täiesti uskumatu tüüp.” Pea vangub imestusega samas rütmis. Peab väga kindel käsi olema, et teise mehe auto täis joonistada. Närvidest rääkimata. Oleneb küll auto hinnast aga viletsa pildi eest võib vist peksa saada küll.

Vehklejad

“Muide, kas sa tead, kui pikk ja lai on see vaip, millel vehklejad võistlevad?”

Õlakehitus. Ma ütlesin talle.

Aga intriigi ma ei leidnudki.

* - vehkleja Kaido Kaabermaa lause intervjueerijale, pärast Barcelonas saavutatud neljandat kohta.

Jevgeni Blinov
  • 2006 – valitud Eesti Vehklemisliidu poolt Eesti parimaks nooreks vehklejaks; juunioride MK etapil 3. koht
  • 2007 – juunioride MK etapil 5.koht; juunioride Maailmameistrivõistlused võistkondlik 5. koht
  • 2008 – Eesti koondise kooseisus Euroopa Meistrivõistlustel 10.koht; Põhjamaade Juunioride Meistrivõistluste 3.koht
  • 2010 – Eesti Meistrivõistluste hõbemedal vehklemises.
  • 2011 – Läänemaa lahtiste meistrivõistluste 2.koht
  • IV Maailmamängude kuldmedal spochanis
Kategooriad: Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar