Juhiveerg

Riik peab kulusid jälgima kogu aeg!

  • Kuupäev: 02.08.2011
    Autor: Andrus Ossip

Andrus OssipMart Laari avaldus, millega ta kutsus üles avaliku sektori kulusid 10% võrra vähendama, tõi kaasa elava arutelu. Miks seda vaja on, kas jälle üks kampaania? Masu ju äsja lõppes, aitab juba küll! Põhimõte on aga erasektori poolt vaadatuna väga õige – riiki peaks meil olema täpselt nii palju, et vähem oleks juba liiga vähe. Raha teenimine on raske töö ning riik ei peaks seda, mida ettevõtlus on suutnud teenida, kergekäeliselt laiali jagama.

Avaliku sektori olemuslik probleem ei seisne selles, et aeg-ajalt on kulud “üle piiri” läinud ning siis tuleks võtta joonlaud kätte ja vaadata, mida ja kui palju tuleb kärpida. Kulusid tuleb hoolega jälgida kogu aeg – iga päev. Ettevõtted, kus arveid viseerivad konservatiivsed raamatupidajad või ettevõttejuhid, on kasumlikumad ja pikaajaliselt edukamad.

Erasektoris levis kriisi ajal mõtteviis, et 1001 krooni kasumit või tulu on oluliselt parem kui 1000 krooni kasumit. Väiksed numbrid annavad kokku suure. Riik peaks mõtlema, et kõik tema tehtavad kulutused oleksid põhjendatud ja ühiskonna poolt tellitud. Ma usun, et ka Eestis, mis oma rahandusega kuulub täna kindlasti Euroopa rahanduse paremikku, on avalikke teenuseid, mida pakutakse liiga palju. Üks teemana üleval olnud teenus on nt liiga lai postkontorite võrk.

Kindlasti on õigus ka rahandusminister Jürgen Ligil, kes hiljutises Postimehe intervjuus kinnitas, et riik peab pidevalt optimeerima – nt tugiteenused. Mida selgemad ja ühetaolisemad avaliku sektori asutused on, seda vähem on taunimist väärivat raiskamist.

Inimestest tuleb hoolida

Enam kui 3000 töötajaga ettevõtte juhina tean, et töötajates ei tohi tekitada põhjendamatut stressi. Kui inimesed peavad iga päev mõtlema, kas neil on homme töökoht või ei ole, kas nad saavad homme sama palga kui täna või 10% vähem, ei suuda nad keskenduda tööle ja pikaajaliste eesmärkide tulemuslikule elluviimisele.

Riigi rahanduse juhtimisel saab rakendada mitmeid printsiipe. Saab lähtuda kogutavatest maksudest, mis on tasakaalus eelarve põhimõte. Võib kulutada alati nii palju, kui reaalselt raha sisse tuleb. Selle võimaluse häda on eelkõige selles, et siis kiputakse headel aegadel kulutama liiga palju (kuna raha on palju) ning halbadel aegadel liiga vähe – mõned ühiskonnagrupid võivad päris nälga jääda.

Teine võimalus on lähtuda vajadustest. Tavaliselt on siis aga väga lihtne sattuda kreekalikku “võlavanglasse”, sest alati on vaja teha rohkem asju, kui tegelikult võimalik on. Enamasti toimib kõige paremini nende kahe variandi kombinatsioon – võimalused ja vajadused kaalutakse läbi ning lisaks vaadatakse, et pigem tehakse vähem, kui on võimalik. Või lükatakse tegemist edasi.

Eestis hurjutatakse riiki tihti sellega, et kõik venib. Kuid paljude asjade puhul on nende venitamine paratamatult mõistlik. Asjad, mille eesmärk on teenida või teenindada, peavad kuluma ära lõpuni – et nende väljavahetamine oleks odavam, kui nende pidamine. Nt autode puhul. Kui on võimalik edasi lükata, siis pikendab see investeeringu eluiga.

Rahakotirauad olgu Tõnissoni käes!

Eesti on olnud sunnitud efektiivset/õhukest riiki taotlema viimased 2,5 aastat, kui algas masu. Mulle tundub, et päris edukalt. Siiski on riik üsna skeptiline olnud mitmete teenuste sisseostmisel – parem teeme ise, arendame välja igas organisatsioonis paralleelstruktuurid jne. Me nagu kardame, et äkki mõni erafirma saab nt riigile raamatupidamisteenust osutades kasumit.

Politsei, piirivalve ja kodakondsusameti ühendettevõtte tekkimisel ei vaevunud keegi isegi arutama, miks kodakondsusamet kasutas eraettevõtte teenuseid. Valitses mõtteviis, et kui juba politsei, siis valvame igal juhul ise. Arvestamata võimalust, et riigi enda poolt korraldatus teenus võib osutuda selgelt kallimaks ning mõtlemata asjaolule, et ehk saaksid vabanenud ametnikud täita hoopis pakilisemaid ja tähtsamaid ülesandeid.

Ma olen kaugel arvamast, et avalikus sektoris istuvad inimesed niisama ja keerutavad päevast päeva pöidlaid. Ei. Peamine teema on minu meelest avaliku sektori kulude kohandamine turu olukorraga.

Osa tegevusi on võimalik riigil sisse osta, kuna nii on kuluefektiivsem. Kuid on ka teenuseid, mida tulebki riigil paratamatult kahjumiga opereerida, kuna see on ühiskonna seisukohalt hädavajalik. Lihtsamad näited on laevaliiklus mandri ja saarte vahel ning rongi- ja bussiliiklus, kus dotatsioonid on möödapääsmatud isegi siis, kui seal opereerib erafirma.

Enamikel juhtudel ei ole küsimus, kas teenust osutab riik ise või eraettevõte. Küsimus on hoopiski selles, paljudel juhtudel võiks just vaba konkurents näidata, kas näiteks kaitseministeeriumi objektide valvamisel on efektiivsem kasutada noorsõdureid, kaitseliitlasi või turvatöötajaid?

Muidugi on ka häid näiteid riigi ja erasektori koostööst: nt Riigi Kinnisvara AS ja eraettevõtete koostöös rajatud /rajamisel olevad politsei- ja kohtuhooned. Tahte korral leiab ühenduslülid üles ja need aitavad säästa palju eruosid.

Kõige rohkem põleb raha nii riigis kui eraettevõttes seepärast, et püütakse asju teha lahedamalt, kui Tõnissoni-laadne konservatiivne talupoeg julgeks või tahaks. Raha on tegelikult palju kallihinnalisem asi, kui ta tema küllusehetkedel võib tunduda.

graafika

Kategooriad: Juhiveerg  

Kommentaarid

Lisa kommentaar