Nii vastuoluline ja ebameeldiv kui see ka ei tundu, aitab uppumissurmadest rääkimine tegelikult ära hoida veeõnnetusi. Üks laiaulatuslik kampaania aitab veelgi rohkem. Iga sel viisil säästetud inimelu olulisus pole mõõdetav ainult emotsionaalsel skaalal, vaid toob riigile majanduslikult tagasi kordades rohkem kui ennetusse panustatud raha.

2010 uppus 97 inimest, mis on kohutavalt suur number. Mullu suvel ei möödunud sisuliselt ühtegi nädalat, mis poleks toonud teateid surmaga lõppenud veeõnnetustest. Mullu juunis uppus 10 inimest, tänavu kuu esimese 19 päevaga juba 13. Üle poolte uppunuist olid alkoholi tarvitanud, mis muudab kurva pildi veelgi kurvemaks. Arvestades seda, et viimase kümne aasta kokkuvõttes uppus Eestis keskmiselt 86 inimest aastas ning näiteks 2009 oli see näitaja 61, siis mullune õnnetusstatistika oli erakordne. Ometi oli sel negatiivsel rekordil ka üks hea külg – nimelt hakati sellest teemast ühiskonnas üha rohkem juttu tegema.

Olgu see siis meedias erinevate kommentaaride ja arvamuslugude näol, ujumiskursuste propageerimise ja ujumise algõpetuse jagamise interneti abil kolmanda sektori organisatsioonide poolt või kriitikaga riigi alkoholipoliitika osas. Või lihtsalt manitseti kainele mõistusele ning oma piire tunnetama. Isegi aastavahetuse paljuvaadatud telesaade Tujurikkuja esitas omas võtmes versiooni sellest, kuidas eestlane püüab järjekindlalt siduda viina, ujumist ja autosõitu. Kuivõrd hästi viimane õnnestus on mõneti tekitanud vaidlusi detailide osas, kuid ilmselt ei vaidlusta keegi seda, et tegemist oli mullu ühega aasta teemadest, mis vääris igasugust tähelepanu.

Kodanikualgatuse korras saaks lisaks ujumisõpetuse andmisele tõenäoliselt parandada ka puudulikku rannavalvet supluskohtades. Mitmel pool tegutsevad näiteks vabatahtlikud pritsumeeste seltsid ning omavalitsuste toel annaks nende tublide meeste abil ilmselt paljugi ära teha. Ujumiskohtade turvalisuse koha pealt on praegu omavalitsuseti pilt väga kirju, kusjuures rannavalve olemasolu ei sõltu sugugi alati valla või linna majanduslikust suutlikkusest.

See aasta on alanud oluliselt paremini kui eelmine, mai lõpu seisuga oli uppunute arvuks 10. Ehk üle kahe korra vähem. Tundub taas kehtivat seaduspärasus, et peab juhtuma midagi erakordset või hirmsat, et asjad liikuma või muutuma hakkaksid. Ma loodan, et mullused sadakond uppumissurma mõjub ühiskonnale sama raputavalt kui hiljutine lugu koertega koos kasvanud lastest. See juhtus nimelt sellessamas meie Eestis, mitte kusagil teises või kolmandas või neljandas Eestis. Ja inimesed istuvad purjus peaga rooli, peksavad naisi, tarbivad narkootikume, varastavad ja upuvad kahjuks ka meie Eestis, mitte kusagil mujal. Meeldib see meile või mitte.

Kampaaniakorras ennetustöö tegemine omab tegelikult veelgi paremat tulemust, rääkigu skeptikud mis tahavad. Seetõttu on Päästeameti sel juuni alguses käivitunud uppumise ennetuskampaania, mis keskendub lisaks joobes ujuma mineku eest hoiatamisele ka purjus sõprade veest eemale hoidmisele igati tunnustamist väärt tegevus. Tore oleks, kui sellestki kampaania sõnumist tuleks üldisesse kõnepruuki mõned „killud“, mis ajusse sööbiks. Mõtlen mõnd sellist mõistet nagu selleks on „selge grupijuht“, mis Kuku raadio aastatepikkuse tööga on meelde jäänud.

Mullu septembris, uppumiste tippaja lõpus, pakkus Päästeamet välja mõtlemist väärt plaani. Juhul kui amet saaks 30 miljonit krooni uppumissurmade ennetuseks järgmise kolme aasta jooksul, siis vähendaksid nad uppumissurmasid 20% võrra. PRAXISE analüütiku Andres Võrgu hinnangul tooks sellisel juhul investeeritud kroon ühiskonnale tagasi ligi 10 krooni ehk Päästeameti projekti tootlus oleks 1000%. Rehkenduse aluseks on keskmine uppumissurmade näitaja, mille vähendamine viiendiku võrra tähendaks ligemale 17 inimese päästmist aastas. Kui ühe inimelu väärtuseks võtta tagasihoidlikult 6,8 miljonit krooni, siis saamegi kokku aastas võidu ligi 115 miljonit krooni.

Mis võiks kellelgi selle vastu olla, et säärased teoreetilised mõttekäigud ja plaanid tegelikkuseks saaks. Seda enam, et tegemist on teostatava kavaga. Samas jääb riiklik propaganda paratamatult ainult üheks osaks inimese ennastsäästvas harjumustes ja käitumises. Teise osa peaks igaüks ise lisama, näiteks korralikult ujuma õppides. Ka koolis antavast ujumisõpetusest lastele kindlasti ei piisa ja ainult selle peale vanematel ei tasu lootma jääda. Praegu ei oska pool eesti täisealisest elanikkonnast ujuda või ujub halvasti. Et see pilt paraneks tuleb meil ilmselt mõnda aega rääkida uppumissurmadest. Kahjuks nii see on.