Juhiveerg

Andrus Ossip: Ebaseaduslikud konkurentsieelised maksavad kätte

  • Kuupäev: 23.02.2011
    Autor: Andrus Ossip
Andrus OssipAeg, mil ehitusturul võideti hankeid ükskõik mis hinnaga, peaasi, et oleks tööd ja tekiks mingi rahavoog, ei olnudki nii ammu. Täna valitseb sarnane seis turvateenuste turul. Vahe on vaid selles, et turvaturul ei kasutata nii palju alltöövõttu: teisele firmale pole võimalik enese finantsseisu parandamiseks maksmata jätta ja oma töötajaile tuleb palk kindlasti välja maksta, olgu see siis kas või riiklik miinimum ja hilinemisega.

Turvaturg on olnud juba kaks aastat järjest languses: 2009 langes turg 20 protsenti. Mullused ametlikud numbrid selguvad küll aprillis, kuid juba võib öelda, et eelmise aasta langus jääb 10–15 protsendi vahele. Ja sellest ei tasu järeldada, et elu meie ümber oleks turvalisemaks muutunud. Miks turg langeb?

Masu on toonud turule mitmeid vanu ja uusi tegijaid, kelle ühine joon on “uutmoodi” strateegia, mille nurgakiviks on miinimumpalgaga töötajad ja teenuse väga odav hind – kohati lausa 2003. aasta hind. Samas on seitsme-kaheksa aastaga muutunud teenusepakkuja jaoks olukord väga oluliselt. Lisandunud on tervisenõuded turvatöötajatele, muudetud haigusepäevade tasustamist, suurendatud töötuskindlustusmakseid jne - millest kõigest tekib olulisi lisakulutusi. Juba ainuüksi miinimumpalk on võrreldes aastaga 2003 tõusnud kahekordseks.

Sellele vaatamata väidavad „uutmoodi“ teenuse pakkujad, et teenus on jätkuvalt kvaliteetne ning mis põhiline, ka turvaline. Samasugused trendid on ka ehituses. Kui vahepeal tundus, et ka ehituses on võimalik maksta arvega, siis nüüd on kuulu järgi väiksemate tööde puhul sulas arveldamine muutunud taas „trendikaks“.

Turvaettevõtete Liit, mis koondab turu suuremate tegijate seas neidsamu uusi ja vanu, oli üks väheseid erialaliitusid, mis oli selgelt vastu 2011. aastaks miinimumpalga tõstmisele. Põhjus on lihtne – suures osas turvaettevõtetes on oluline osa töötajaist tööl just miinimumi eest. Kui G4S-is jääb miinimumpalgaga töötajate arv alla kümnendiku töötajate koguarvust, siis näiteks meie turul suuruselt kolmas ettevõte ei julgenud seda numbrit avalikustadagi.

Turvaturul on palju erineva sisu, kvalifikatsiooninõuete ning raskusastmega töökohti: vastavate oskuste ja tasuga on ka töötajad. Klient peab teenust ostes ise otsustama, mida ta tahab, kui palju on nõus panustama ning ka seda, kas ta saab ikka kvaliteetse ja soovitud teenuse. Kas töötaja, kes peab täitma vastutusrikkaid ülesandeid, on ka motiveeritud ja suuteline kõike lubatut tegema?

Majanduse elavnemise kontekstis tähendab kõik see turvaturu jaoks ühtlasi ka tööjõupuudust – nii nagu täna napib töötajaid ehituses, tekib töötajate puudus turvasektoris hiljemalt aasta lõpuks. Esimesi märke on näha juba praegu. Kuna turvaturgu iseloomustab üks madalamaid keskmisi palku eri sektorite seas üldse, on selge, et majanduse elavnemisel ei lase suurem töötajate puudus end kaua oodata.

Murtud uks

Klient, kellele on kõige tähtsam ja peaaegu ainuke valikukriteerium võimalikult odav hind, mida talle ka lepingut tehes pakutakse, seisab ühel hetkel silmitsi hinnatõusu või ka tõenäoliselt teenusepakkuja pankrotiga. Paraku ei saa head ja usaldusväärset teenust pakkuda liiga väikse raha eest. Mõistlik ja õiglane hind sisaldab endas ka garantiid ja teenusepakkuja võimekust reaalselt teenust osutada.

Loomulikult on ka turvaturul oma faciod, kes hinda pidevalt alla pressivad – ükskõik missuguse hinnaga ettevõtte enda jaoks. See viib olukorrani, kus klient ei mõistagi, missugune on teenuse õiglane ja mõistlik hind. Mündil on alati ka teine külg – küsitluste järgi tajub enamik inimesi turvateenust kalli teenusena, mida ei ole juba aastaid saanud endale lubada.

Turvateenuseid pakkuv ettevõte peaks olema suuteline tagama kliendi kaitstuse, mitte vastupidi. Mitmed märgid näitavad, et täna on turvaturul ettevõtteid, kes ei saa majanduslikult hakkama. Näiteks on masu-aastail lisandunud patrullide arv hakanud vähenema. Kui seni müüdi klientidele odavat teenust, siis täna ettevõtted lihtsalt lahkuvad teatud piirkondadest, jätmata kliendile isegi õigust nuriseda.

Õnneks ei ole segastele aegadele vaatamata turvateenuste sektori poolt vaadates riigi üldine julgeolek palju kannatanud. G4S statistika ütleb, et kuigi on märgata mõningast kasvu poevarguste osas, siis eraisikute sektoris on vähemalt G4S valve all olevatele klientidele sissemurdmiste arv jätkuvalt vähenenud. Märkimisväärset riski kasvu võis aga täheldada ärikliendi sektoris, mis on ka kindlasti sektor, mis masu ajal on rohkem oma turvalisuse latti alla lasknud. On suur vahe näilise ja tegeliku turvalisuse vahel. Peaksime eelistama viimast.
Kategooriad: Juhiveerg   Koduvalve lahendused  

Kommentaarid

Lisa kommentaar