Sinu eest valvel!

Juhiveerg

Suvel parem tantsi, mitte uju

  • Kuupäev: 25.10.2010
    Autor: Andrus Ossip

Kumb on parem, labajalavalss või krool? See küsimus polegi nii kohatu, kui vaadata koolide kehalise kasvatuse tunni riiklikku ainekava, kus kohustusliku kursuse raames õpetatakse gümnaasiumis rahvatantse, kuid ujumine justkui vaene sugulane võib-olla leiab kavavälise alana armu. Enamasti küll mitte.

Ujumisõpetuse osakaal on koolides kahetsusväärselt väike. Põhikooli õppekava näeb ette kehalise kasvatuse tunni osana küll ujumist, kus ujumistunnid toimuvad ühe õppeveerandi jooksul ning seejärel peab õpilane suutma ujuda valitud stiilis 25 meetrit. Ujumistundide toimumise peavad tagama omavalitsused – seda jõudumööda tehaksegi. Kohtades, kus pole basseine, viiakse õpilased bussiga lähematesse ujulatesse. See oleks ideaalis sobiv sissejuhatus veega sinasõbraks saamisel. Paraku on lapsed aeg-ajalt haiged ja ei saa tundides osaleda, koolijuhid erinevalt motiveeritud ujumisõpetust korraldama, omavalitsustel pole raha ujumislõbu kinni maksta nagu ka paljudel lapsevanematel. Tulemuseks on olukord, kus paljud lapsed on kehva ujumisoskusega või ei oska sootuks ujuda.

Võimalus või lootus, et riiklikus koolisüsteemis vanemate klasside õpilane rohkem ujumisõpet saaks kui eelpool viidatud paarkümmend tundi, on kaduvväike. Uuest kooliaastast kehtima hakkava gümnaasiumi ainekava kohaselt õpetatakse kehalise kasvatuse kohustuslike kursuste raames võimlemist, kergejõustikku, sportmänge nagu korv-, võrk- või jalgpall , tantsulist liikumist, orienteerumist ja talialasid nagu suusatamine või uisutamine. Kohustuslike kursustega tuleb sisustada 70-80% kehalise kasvatuse tundidest, ülejäänud ulatuses on koolil võimalus tegeleda ainekavva mittekuuluvate spordi- ja liikumisalade, nende hulgas ka ujumisega.

Uppuja päästmine olevat uppuja enese asi, seega võivad ebapiisava ujumisoskuse tagajärjed olla saatuslikud. Küll ei sure ükski inimene ära, kui ta ei suuda täita kehalises kasvatuse kohustuslikus ainekavas leitava tantsulise liikumise kursuse punkte . On muidugi hea, kui noor inimene tantsib ja analüüsib Eesti pärimus- või autoritantse, standard- ja ladinatantse ning teiste rahvaste seltskonnatantse, kasutab eneseväljenduseks erinevaid tantsutehnikaid ja –stiile, kui ta eristab temposid ja rütme. Samas oleks normaalne kui ta lisaks polkale, reinlenderile või labajalavalsile saaks oma kehatunnetuse ja koordinatsiooni kätte korralikult kroolides või selili ujudes.

Korralikkust ujumisõppest unistamise põhjuseks pole ainult veeõnnetused, vaid ka näited, kuidas asju teistmoodi saaks teha. Vaadakem võrdlusena Saksamaa haridussüsteemi. Saksamaa Ujumisliidu DSV mõne aasta taguse ülevaate kohaselt on ujumisõpetusega seonduv eri liidumaade õppeplaanides rohkem või vähem lahti kirjutatud. Kuid üldiselt vaadates jaguneb sealne ujumisõpe klassikaliselt kolme õppeastmesse ehk siis Eesti mõistes algkooli, põhikool ja gümnaasiumi astmesse. Kõigis õppeplaanides peetakse ujumise tähtsust õpilase arengule väga oluliseks, kohati isegi „hädavajalikuks“.

Püstitatud eesmärkide kohaselt peab neljanda klassi lõpuks laps oskama muuhulgas ühes stiilis kindlalt ujuda, oskama ujumisprillidega sukelduda ja teha erineval viisil vettehüppeid. Põhikooli lõpuks peab õpilane suutma ujuda 15-20 minutit järjest, oskama vähemalt kaht ujumisstiili, sukelduma 3 m sügavusele, olema kursis päästevõtetega. Gümnaasiumis antav ujumisõpe läheb küll väga spetsiifiliseks ning siin arvestatakse koolide võimaluste ja eripäradega. Samas seal, kus ujumisõpe toimub peab gümnasist selgeks saama neli ujumisstiili, stardid ja pöörded jne.

Õpetades lastele ujumist õpetame me neile lisaks kogu sellele veelõbule ja meelelahutusele tegelikult turvalisust , enesega toimetulekut ja tervislikke eluviise. Paraku on just turvalisuse teema sagenenud uppumisjuhtumeid arvestades kõige olulisemaks tõusnud. Paljud omavalitsused on panustanud rannavalve teenust ostes oma inimeste turvalisusse, kuid selge on see, et iga veekogu äärde valvet panna ei saa ja sel pole ka tegelikult mõtet – Eestis on 1200 järve ja veehoidlat, lisaks veel kruusaaugud ja tiigid koduõuedes. Seetõttu peavad inimesed iseennast ja üksteist vajadusel aidata suutma.

Parem ujumisõpetus on reaalne vajadus. Kuid praegu kehalise kasvatuse ainekava vaadates saan poistele-tüdrukutele öelda, et suvel parem tantsige. Nii on kindlam.

Uppumissurmade statistika: 2010. aastal ei olnud G4Si poolt valvatavates randades ühtegi uppumissurma ja uppumisohust päästeti 5 inimest. Päästeameti andmetel on see aasta uppunud kokku 92 inimest, eelmine aasta oli see arv 61 inimest.

Andrus Ossip

AS G4S Eesti juhatuse esimees, Eesti Ujumisliidu juhatuse liige

Kategooriad: Rannavalve   Juhiveerg  

Kommentaarid

Lisa kommentaar