Sinu eest valvel!

Huvitav

Toila juhtum, mis läks G4Si õpikutesse

  • Kuupäev: 25.11.2014
    Autor: Julia Garanža
Toila juhtum, mis läks G4Si õpikutesse

9. oktoobri õhtul Toila pargis toimunud esimene Ida-Virumaa ööorienteerumise võistlus läks igas mõttes ajalukku. Orienteerumise jooksul toimus kaasus, mis lennutas esmakordselt korraldatud võistlust peavoolu meedia veergudele.

„Sportlast vargaks pidanud turvamees haaras relva järele" (Põhjarannik), „Turvamees ähvardas orienteerumisvõistlejat relvaga" (Postimees), „Sportlast vargaks pidanud turvamees haaras relva" (Eesti Rahvusringhääling). Nüüd, kus Ida Ringkonnaprokuratuur on juhtunu uurimiseks algatatud kriminaalmenetluse ähvardamise paragrahvi alusel lõpetanud, väärib avalikkuses tõsist poleemikat tekitanud juhtum veel kord arutamist. Rahulikult ja faktipõhiselt. Mis läks valesti, mida peaks sellest õppima?



Veidi taustainfot
Ida-Virumaa esimesest ööorienteerumisest võttis osa 38 sportlast. Start anti kell 19.30. G4Si turvatöötajaga sekeldustesse sattunud jooksja alustas 4,69-kilomeetrilise raja läbimist kell 19.34. Orienteerumisraja üks punktidest asus G4Si valvatava ehitusobjekti vahetus läheduses. Toila pargis asuva tervisekeskuse ehitusplats on kaetud nn perimeetri valvega. Turvafirma kogemus näitab, et taoliste objektide puhul on varguste ja sissemurdmiste oht alati kõrge. See selgitab, miks ehitustandri perimeetrit jälgisid andurid, mis reageerisid lisaks platsil toimuvale ka liikumisele piirete vahetus läheduses.

9. oktoobri esimene häire tuli juhtimiskeskusesse kell 19.33 Toila park oli sel kellaajal kottpime. Ehitusplatsi juurde jõudes nägi turvatöötaja esimesena võsast välja tulnud meest, kes hakkas reipal sammul ehitusobjektist eemalduma.

Jooksja ja turvatöötaja nägid olukorda erinevalt
Pimedas märkas turvatöötaja, et kiirelt pimedusse kadunud mehel oli käes helkiv asi, mida ta esmapilgul pidas terariistaks. „Stojat, ohrana," karjus turvatöötaja ning jooksis mehele järele. Ta lisas hoiatuse „Stoi, streljat budu!" taas vene keeles, kuid jooksja ei teinud kuulmagi. Saades mehe kätte, valgustas turvatöötaja enda relva taskulambiga, selgitades hiljem, et sellega soovis ta näidata jooksjale, et ta on relvastatud ning vastuhakul pole mõtet. Relva vinnastamist turvatöötaja eitas. Selles punktis jooksja ja turvatöötaja versioonid lähevad lahku ning kuna pimedas toimunud dialoogil polnud ka tunnistajaid, jääbki lõplik tõde välja selgitamata. Sõna sõna vastu.

Selge on see, et sissetungi häiret kontrollima läinud turvatöötaja nägi jooksjas isikut, kellel võis olla otsene seos ehitusobjektilt tulnud häirega. Eest ära jooksmine ning hoiatuse korduv tähelepanuta jätmine vaid süvendasid seda seost tema peas. Relva nähes asus jooksja selgitama turvatöötajale vene keeles, et tegu on võistlusega ning näitas ka kaarti. Samal ajal jooksis võsast välja veel sportlasi. Paralleelselt tegi turvatöötaja kõne juhtimiskeskusele, mille sõnumiks oli, et objekt on väliselt korras, ning häire teenindamisel on objekti lähedal kinni peetud kaks isikut. Kõne on närviline ja ähmi täis. On kuulda, kuidas turvatöötaja käratab kellegile: „Kuhu sa jooksed?"

Mõned minutid hiljem tegi võistluse korraldaja kõne G4Si juhtimiskeskusesse, et Toilas toimub ööorienteerumine ning ehitusobjekti häirete pärast tulevad turvatöötajad võiksid sellega arvestada. Samuti teatas korraldaja aja, millal võistlus läbi saab, lubades teha selle lõppedes eraldi kõne.

Samal ajal võttis juhtimiskeskus ühendust ehitusplatsi kontaktisikuga, selgitades, et selle vahetus lähetuses toimub võistlus, mis tekitab häireid, kuna andurid fikseerivad liikumist ka väljapool aeda. Juhtimiskeskus uuris, kas klient soovib reageerimist järjest tulevatele häiretele, mille tõenäolisimaks põhjuseks on orienteerujate liikumine ehitusobjekti lähedal. Võimalusena pakuti ekipaaži baseerumist. Nii ka tehti.

Olles uurinud jooksja käes olnud kaarti ning veendunud, et metsast tuleb riburada veel teisigi helkivate pealampidega mehi, lasi turvatööta selleks ajaks juba kaks kinni peetud meest lahti.

Kommunikatsioonitõrge?
Turvatöötajate põhikoolituse õpikus on kirjas: „Esmakohtumisel kujuneb mulje umbes 25 sekundi jooksul." Tõsi, silmas peetakse suhtlust kliendiga, kuid ka Toila juhtumi mõistmisel tuleb see mõtetera kasuks. Jooksja ei võtnud turvatöötaja käsklusi tõsiselt ilmselt seetõttu, et need olid antud vene keeles. Kriitilises ja väga kiirelt muutuvas olukorras ei läinud meie turvatöötaja eesti keelele üle ka siis, kui oli selge, et esimesest käsklusest ei tehtud välja. Sisekontrollis töötav ning juhtumiga põhjalikult tutvunud Aleksander Žegulov leiab, et just see moment on juhtumi suurimaks komistuskiviks.

„Nähes, et inimene ei reageeri venekeelsele pöördumisele, oleks pidanud kordama oma sõnu eesti keeles. Kogu selle olukorra juures mängis emotsioon väga tugevat rolli. Ühest küljest võib aru saada jooksja hämmingust ja hilisemast pahameelest, sest väärtuslik võistluseaeg kulus seletustele relvastatud turvatöötajale. Meie töötaja, kes pimedas pidas jooksja käes olnud kaarti terariistaks ning jooksjat ennast sissemurdjaks, oli valmis rünnaku tõrjumiseks ning kohtles jooksjat vastavalt."

Kui olukord sai lahendatud ning selgus, et relvastatud sissemurdjaks peetu oli pahaaimamatu sportlane, oleks pidanud selgitama seda turvaettevõtte seisukohast nii jooksjale endale kui ka korraldajatele. Seda sai tehtud, kuid alles siis, kui juhtum kujunes netikommentaatorite suhkrukondiks.

Valvedivisjoni Ida piirkonna osakonnajuhataja Margus Alamets toob Toila juhtumit arutades välja, et medalil on alati kaks külge: „Küsigem endilt, kui paljud meist oleksid valmis kliendi vara kaitsmiseks järgnema pimedas tundmatule, eriti nähes, et põgeneja käes on terariist? Turvataktika seisukohast käitus turvatöötaja õigesti. Teisest küljest: kogu juhtum leidis aset siiski väljaspool valvatavat ala."

Toila juhtumist kokkuvõtvalt
  • Olukorra eskaleerumise ning hilisema pahameele põhjustades kommunikatsioonitõrge. Jooksjale antud käsklusi oleks pidanud kordama eesti keeles.
  • Konflikti lahendamisel oleks pidanud andma jooksjale ja võistluse korraldajatele turvafirma poolse selgituse, miks antud olukord aset leidis, kohe peale selle lahenemist. Teisisõnu, viisakas selgitus pole kunagi liiast.

Ida Ringkonnaprokuratuuri kommentaar juhtunu kohta


Kahtlustatava ütlustest selgub, et talle tuli väljakutse, milles juhtimiskeskuse töötaja selgitas, et territooriumil, mis asub Toila alevikus on ilmselt sissetungimine. Seega turvatöötaja, täites oma tööülesandeid, läks kontrollima, kas tema firma valvataval objektil ei viibi kõrvalisi isikuid ega ole ohus objektil olev vara. Turvatöötaja, kellele on väljastatud relvaluba, on õigustatud relva kandma.

Turvaseadus annab turvatöötajale õiguse objektil olijaid kontrollida ja vajadusel tagada objekti turvalisus (TurvaS § 32). Kui vaadata asjaolusid, siis turvatöötaja, minnes objektile nägi objektil taskulambiga inimest, kes jooksis tema poole. Turvatöötaja väljus autost, suunas isikule valgusvihu ja märkas isiku käes midagi helkivat ning pidas seda matšeeteks. TurvaS § 37 lg 3 sätestab, et relva võib turvatöötaja turvaülesannet täites ja sisevalvetöötaja sisevalveülesannet täites kasutada üksnes juhul, kui ohus on inimese elu või tervis ja ohtu ei ole teisiti võimalik kõrvaldada ning ohu laad õigustab relva kasutamist. Arvestades asjaolusid, tegemist oli õhtuse, pimeda ajaga, turvatöötajale tuli keskusest teade, et on vaja objekti kontrollida, objektil oli inimene, kes jooksis sealt minema, jäi nii turvatöötajal kui jääks ka kolmandal isikul kõrvaltvaatajana mulje, et tegemist ongi sissetungiga territooriumile ja sissetungija põgeneb. Arvestades seda, et turvatöötaja nägi isiku käes helkivat asja võis tal objektiivselt tekkida tunne, et tegemist on ründevahendiga ja seetõttu võib tema elu ohus olla, mis tingiski relva kasutamise. Seega relva välja võttes, ei olnud turvatöötaja eesmärgiks ähvardada kinnipeetavat KarS § 120 mõttes, vaid turvatöötaja eesmärk oli tabada õigusrikkuja.

Selleks, et isik kuriteos süüdi tunnistada tuleb läbida karistusseadustiku deliktisüsteem, milles ühe osa puudumine välistab automaatselt kriminaalvastutuse toimepandud teos. Üheks kuriteo koosseisuliseks elemendiks on toimepanija tahtlus KarS § 16 mõttes. Turvatöötaja tahtlus ei olnud kellegi ähvardamine, seega pole kuriteokoosseisu subjektiivne element, isiku tahtlus kuritegu toime panna täidetud ja seega on välistatud ka isiku vastutus.

Muidugi peab märkima, et relva kasutamine ükskõik mis olukorras peab olema äärmuslik meede ja isegi relva kabuurist väljavõtt ei tohi olla emotsiooni ajel tehtud otsus, vaid kaalutud ja alles viimases hädaohus langetatud valik. Käesoleval juhul ei saa turvatöötajale ette heita tema tegevust, arvestades, et isik ei olnud spordivõistlustest teadlik ja talle tuli töökorraldus kontrollida objekti turvalisust.

Nimetatud asjas on tegemist kommunikatsiooniveaga, mis on eelkõige ürituse korraldajatele edasise mõtte koht. Kui piirkonnas toimub pimedal ajal mõni üritus (eriti veel orienteerumine, kus isikud võivad halva kaardilugemise tõttu sattuda täiesti tahtmatult võõrale territooriumile) tuleb ümbruskonna ettevõtteid sellest informeerida. Ja samuti ei saa alahinnata siin asjaolu, et paljugi jäi asjaosaliste keeleoskuse taha, kinnipidaja rääkis vene ja kinnipeetav eesti keelt.
Kategooriad: Huvitav  

Kommentaarid

Lisa kommentaar