Head lugejad, seekord avaneb teil võimalus elada kaasa ühe turundusspetsialisti seiklustele tehniku rollis. Ütlen kohe ära, et „rikkeid parandamas" on natuke palju öeldud, kuna ilma vastavate  teadmiste ja kogemusteta ei olnud ma nõus ühegi seadme kallale asuma. Sellegipoolest soovisin ühel tehnikul vapralt järel käia ja tema tegemistest võimalikult põhjalikku ülevaadet saada.

Esimese asjana seadsin oma sammud kontori poole, kus, uhkusenoot hääles, esitleti mulle tehnilise toe osakonna tehnik Tiitu, kelle sabarakuks pidin hakkama. Autosse istudes ja tema tegemiste kohta pärides selgus, et uhkuseks on igati põhjust. Tiit on töötanud tehnikuna juba 35 aastat ja kogu selle aja sisuliselt ühes ja samas firmas. 1978. aastal alustas ta Valvekoondises – Eesti esimeses turvafirmas –, millest aastatega kujunes G4S Eesti.

„Naine ei saa aru, kuidas on võimalik ühes ja samas kohas töötada üle seitsme aasta, aga näed, siin ma olen. Töö on huvitav ja mulle sobib igati, et pikemate vahetuste järel on neli vaba päeva. Ei kujutagi enam ette, et peaks iga päev tööl käima," sõnas ta.

Jutustamiseks ei jäänud aga enam kuigi palju aega, kuna olime kohe-kohe jõudmas oma esimesele objektile. Ühes eramajas võttis meid vastu hirmunud silmadega 11-aastane poiss, kellel üksinda koju jäädes suitsuandur häiret andma hakkas. Andurit ta ise kätte ei saanud, kuna see asus trepi kohal umbes kolme meetri kõrgusel.

Tiidul oli juhtimiskeskuse abil olukorrast ülevaade juba olemas ning selleks puhuks ettenägelikult kaasas seadeldis, mida tehnikud isekeskis teleskoobiks nimetavad. Seadme täpset nimetust ei tea ma siiani, kuid võin kirjeldada seda kui teleskoopvarrega „haaratsit", millega on võimalik kõrgelt laest igasugu andureid kätte saada.

Kuni Tiit „haaratsiga" askeldas, üritasin end kuidagi kasulikuks teha, turvates lillepotti, mis oli seadeldise varre liikumistrajektoorile ohtlikult lähedal.

„Kas jõuate 25 minutiga valmis? Ma pean siis ära minema," uuris poiss murelikult. Tiit ei osanud selle peale midagi lubada, kuna kord tuli tal seesugust andurit lausa tundide kaupa laest alla nokitseda. Aga seekord läks õnneks – andur sai alla toodud, suruõhuga puhastatud ja tagasi üles pandud täpselt õigeks ajaks, nii et poiss oli omadega igati graafikus.

Järgmiseks objektiks osutus üks kesklinnas asuv büroohoone, kus valvesüsteemi keskseadme aku oli otsad andnud. Tagasihoidlikud härrasmehed juhatasid meid seadme juurde ja jätsid rahulikult askeldama. Tiidul olid selleks puhuks kaasas kõiksugu erinevad testrid, mille abil sai kindlaks teha, et akust enam tõepoolest elulooma ei saa ning tuleb uus asemele panna. See tehtud ja härrastega hüvasti jäetud, suundusime kolmanda objekti poole.

Teel olles sõitsime mööda paarist sotsiaalmajast, mille juures Tiit ebameeldivusest õlgu võdistas. „Nendesse majadesse lähen järgmine kord küll ainult turvameeste saatel. Olen ühes neist pidanud öösel tulekahjusüsteemiga tegelema ja no ütleme, et vastuvõtt ei olnud just kuigi meeldiv," kommenteeris Tiit.

Minul aga selle peale huvi ainult kasvas, mistõttu palusin tal tuua näiteks veel mõned keerulisemad tööolukorrad.

„Kõige hullem oli vast üks aastatetagune juhus, kui sõitsime rikke peale kohale ja ees ootas tuikuv mees kaheraudsega. Õnnetuseks juhtus ta olema ka maruvihane. Mees tegi mõned lasud ning jäi pärast seda üsna ruttu magama. Õnneks keegi viga ei saanud ja rohkem niisuguseid juhtumeid pole olnud," meenutas Tiit.

Kuni ma teda ammulisui kuulasin, olime jõudnud kolmandale objektile – ühte magalarajooni apteeki. Sinnasõit osutus aga asjatuks, kuna omanik oli vahepeal plaane muutnud ja loobunud soovist valvesüsteemi sõrmistik mujale paigutada. Asusime taas liikvele ja seekord tagasi kontori poole, kuna Tiidu järgmine väljasõit pidi olema alles pärastlõunal. Oli aga alles keskpäev ja minul ees terendamas valgekraelikud kohustused erinevate koosolekute näol.

Jätsin Tiiduga hüvasti ja avaldasin kahetsust, et seekord ei õnnestunud rohkematel objektidel käia. Tehniku töö jättis nii huvitava mulje, et tekkis tahtmine mõni teine kord sama eksperimenti korrata.

Aitäh Tiidule, kes soostus mind kaasa võtma ja tehniku töö kõiki detaile lahkelt selgitama!