Huvitav

Intervjuu tegijaga: 188 kilomeetrit 41,5 tunniga. Jalgsi.

  • Kuupäev: 23.05.2013
    Autor: G4S
Eelmisel nädalavahetusel sai Eesti ühe omanäolise spordirekordi võrra rikkamaks. Kulturismipisikust nakatunud noorte meeste-naiste nelik otsustas „läbi jalutada" teekonna Tartust Tallinnasse. Julge idee ja vapra neliku liidriks sai TÜASKi treener ning G4Sis Tartus sularahavedajana leiba teeniv Silvar Rückenberg

Tutvu Silvari kokkuvõttega keha, kuid eelkõige vaimu proovile pannud retkest.

Matkaks valmistudes mainisid, et ootad sellelt enda võimete paremat tundmaõppimist? Kuidas hindad kogetud?
Nii, nagu eeldasingi, sain palju parema ja terviklikuma pildi sellest, milliseks koormuseks olen võimeline, tunnetasin enda piire. Tõtt öelda, retke tehes ei mõelnud ma tulemusele, püüdsin seada endale väikseid eesmärke, mida vallutada. Neid eesmärgipunkte läbides: kilomeetripost, uus alevik, järjekordne suunasilt, tunnustasin end mõtetes ning valisin järgmise sihi. 
Usun, et retkega sai täidetud ka teine oluline eesmärk: kummutada müüti, et kulturistid on suurte lihastega sellid, kelle võhm saab kiirelt otsa ning kes peale trenni ei suuda muust mõelda. See on väga kitsarinnaline mõtteviis.

Mis oli kõige raskem?
Loobumine retkekaaslastest. Kõigepealt Jüri Juurikas, kes tugeva jalavalu tõttu ei saanud enam jätkata, siis vend, kes lõpetas Aegviidus. See oli emotsionaalselt raske - nagu sõprade lahinguväljale jätmine. Füüsilises mõttes osutus kõige suuremaks proovikiviks vaheldusrikkas Eesti ilm: kõigepealt mitu tundi lauspäikese käes, kus oht kokku kukkuda oli üsna lähedal, millele järgnes ilma igasuguse üleminekuta vihm tuule ja äikesega. Mingil hetkel hakkas tunduma, et füüsiline valu ongi loomulik, kuid emotsionaalses plaanis oli kõige keerulisem sõpradest loobumine.
Küsimusi tekitas ka teeviitade loogika: mõnel teelõigul oli neid iga kilomeetri tagant, Aegviidust alates kõndisime pigem tunde järgi, sest ainsaks infoks olid kilomeetripostid – ühtegi muud viidet, mitu kilomeetrit on järgmise punktini lihtsalt polnud.

Kuidas Su lähedased suhtusid retke ideesse?
Nende jaoks oli see samuti suur väljakutse, tean, et nad muretsesid mu pärast ja jälgisid pingsalt, kus olen ning kuidas hakkama saan. 

Mida soovitad nendele, kes sooviksid Su retke korrata või äkki hoopis üle trumbata?
Uskuge endasse ja usaldage sisetunnet. Foorumitest ja „googeldades" leitud soovitused ei pruugi õiged olla, mõni nõuanne võib lausa jabur olla. Iga retk on individuaalne, üldsoovitustest võib küll kasu olla, kuid lõpptulemus ja see, kuidas see retk kujuneb, on iga inimese puhul erinev. Mis ühele sobib, võib teisele kahjulikuks osutuda. Minu kogemus näitas, et erinevalt foorumites jagatavatest nõuannetest osutus vana jooksutoss parimaks koostööpartneriks :). Kindlasti peaks pikema matka puhul jagama infot enda asukoha ja käekäigu kohta, nii saavad sõbrad-lähedused vajadusel appi tulla.

Kuid kõige olulisem on siiski usk endasse ja enda ettevõtmisesse.








 

 
Kategooriad: Huvitav   Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar