Blogi

Hantlid, higi ja Krabbendam

  • Kuupäev: 11.01.2011
    Autor: Janno Juhkov

Martin MüürseppMa oleks pidanud sinna tegelikult müts pihus minema. Alandlikult ja vaikselt aga uhkus ei lubanud. Hea veel, et ma jalaga ust lahti ei löönud.

“Tere Aivar, mina olen Janno, ma tulin trenni.” Ja enne, kui kõnetatu noogutada jõudis lisasin igaks juhuks, et “ärge mind leebemalt kohelge”, ning et sillad ikka korralikult põletatud saaks võtsin asja kokku: “Üldiselt ma tulin siia tapale.”

Kui pikk on lühike?

Peatreener Kuusmaa noogutas: ”Loomulikult. Ei midagi lihtsat. Ära loodagi.”

214 sentimeetrit teeb sajakonna kilose kangiga peegelseina ääres poolkükke. Ma vist kuulsin kuidas ta põlve ragisesid. See on üks neist helidest, mis kananahka tekitab. Arigato jõusaalis on kõrgust ja õhku.

“Kohe kui pikad lõpetavad, alustavad lühikesed. Täpselt kell 11. Näe, siin on treeningkava.”

“Ahah. Eee…nii pikk?”

“Ei, ei - teisel pool. See siin on soojenduse kava. Ära seda vaata.”

“Sooh.”

Kaks lehekülge kaheteistkümneses kirjas nummerdatud lauseid. Times New Roman vist. Mul on esimest korda endast kahju. 195 sentimeetrit lühike Gregor Arbet jalutab treeneri tagant laisk-unisel-õõtsuval sammul jooksulindi poole. Tema on selles maailmas lühikeste hulka arvatud. Algatuseks veel enne soojendavaid kangiharjutusi on 3x7 minutit ratast, jooksu ja sõudmist. Täpne värk. Kakskümmend üks minutit ja ma ei viilinud sekunditki. Seejärel tuleb füsioterapeut Priit Lehismets ja venitab meid veerand tunniga igast otsast ära.

Treener Alar Varrak nummerdab markeriga joogipudeleid ning keegi seletab eilsest ma-ei-tea-kust nähtud korvpalli viimasest minutist. Räägiks kaasa, aga ei oska. Veel on kõik hea.

Kuusmaa näib olevat mind oma šefluse alla võtnud. Ta annab mulle paariliseks Tanel Soku ning jääb ise lähedusse jälgima, et mulle kang pähe ei kukuks.

See on kuradima väsitav kangitamine, seitse erinevat astumist, lükkamist ja kükkimist ning igaüht neist kümmekond korda ilma kangi vahepeal maha panemata. Paar minutit jutti, puhkuseks aega ainult niipalju, kui Tanel oma samasuguse seeria tegemiseks vajab. Ja nii kolm korda järjest. See on Aivari sõnul vigastusi ennetava mõjuga soojendus. Seesama, mida ma ennist kava pealt vaatama ei pidanud. Mul hakkab teist korda enesest kahju.

Saal on keerulisi jõumasinaid täis aga ainus instrumentaarium, mida treenerid tunnistavad on kang ja hantlid. Kolmveerand tunni pärast olen vedel nagu sült: igasugu musklid ja tagumikulihased tõmblevad kordamööda. Ma ei teadnud veel, et veerandtunnine, võimlemissaaliparketil kõhuli, hantlitega vehkimine on veel ees. Nagu ei teadnud ka seda, kuidas üks kolmekilone hantel käes veerand tunniga kolmekümneseks muutuda võib.

“Õhtul Kalevis näeme.” Kuusmaa sätib end lahkuma. “Sa ikka tuled ju?”

See vist ei olnudki iroonia. “Nojah. Ma tulen varem kohale, vaatan pikki kah.”

***

Kalev/CramoPaar tundi hiljem, kui ma Kalevi Spordihalli parklas istun, õnnitleb Salme Vikerraadios oma kauaaegset sõbrannat Tarmo Pihlapi ja “Valgete roosidega.” Mõned asjad siin maailmas ei muutu vist iial. Autos on mõnusalt soe ja uni tikub peale. Ma tundsin juba ennist, paar tundi tagasi kangiga punnides, et tagumik on üleliia prink. Nüüd pärast lõunasööki lisandus sellele veel liialt täis kõht. Ranne valutab, põlv kogub enesesse vett ja leib läheb vaikselt omasoodu luusse. Isegi istuda ei ole hea. Saalitreeninguni on mõni tund aega. Jalutan rammestuse peletamiseks Stockmanni kemmergusse.

Pikad on oma treeninguga poole peale jõudnud, kui Kalevi Spordihallist sisse astun. Ma käisin kakskümmend aastat tagasi laulupeo ajal siinsamas öödiskol. Aivar vist ootas mind, sest enne, kui koti maha panen on ta platsis: ”Noh, kuidas on?”

“Mis asi?” Ma tean küll mis asi aga ikkagi küsisin. Retooriliselt. Et mehem välja näha ja mehed ei kurda. Hommikuse treeningu eel lendu lastud laused hoiavad mu hala tagasi.

“Kann on hell. Muud ei olegi,” võtsin pisut valu omaks.

“Muu tuleb homme.” Tegelikult ei ole mulle seda elutarkust vaja. Tean ise väga hästi, et homme saan trepist alla ainult tagurpidi ja öö tuleb magada kõhuli.

Kalevi vana - ajudega

“Ah, mis sellest. Seleta mulle parem selle iidse “Kalevi vana” fenomen lahti.” Aastakümneid tervet Euroopat paar korda mängu jooksul lollitanud kombinatsioon on üks Eesti korvpalli firmamärke. Igal eestlasel on see peas, kõik vastased teavad, aga lahti ei haruta. Aivar joonistab ja näitab. Mina noogutan ja kiidan.

“Aga see kombinatsioon toimib ainult siis, kui siin,” markeri tume ots maandub korvpalliplatsi kujutisega tahvli keskele, “seisab eestlane. Tõsijutt. Siin on ajusid tarvis.”

“Selge”, vastan selges eesti keeles. “Ma lähen panen ketsid jalga.”

***

Mul lastakse ainult mõned minutid niisama palli visata kui neli treenerit, lisandunud on Martin Müürsepp, asjaga pihta hakkavad. Sööt, jooksuga teise äärde, põrgatusega sisse ja vise korvile ja nii kümmekond minutit. Umbes nõnda ma arvasingi üht õiget korvpallitreeningut käivat. Hiljem saan ma eneselt teada, et see oli ka ainus osa, mis mulle selles treeningpäevas meeldis. Edasi on aga ainult üks stepperil hüppamine ja karglemine paremalt vasemale ja jooks ühest saaliotsast teise. Nagu mul muud teha ei oleks, kui 10-15 aastat noorematega võidu kihutada.

Korra on mu vanusest kasu kah: treeningu lõppedes aetakse meid vanuselisse järjekorda, ning see, kes kaks vabaviset järjest sisse viskab, saab kotile. Ma olen esimene õnnelik, kes õhtule saab. Ja teist korda kuue tunni jooksul vedel kui sült.

Ma arvan, et järgmise ühistreeningu teen triatleetidega. See peaks kergem olema.

Kategooriad: Huvitav   Korvpall  

Kommentaarid

Lisa kommentaar