Sinu eest valvel!

Autovalve

Siberi ekspeditsiooni matkalised on tagasiteel

  • Kuupäev: 27.07.2012
    Autor: Julia Garanža

Jälgime huviga ning jagame rõõmuga 10-liikmelise (9 meest ja üks vapper naine) seltskonna hulljulge reisi muljeid. G4S jälgimissüsteemidega varustatud kolme maasturiga liikuvad matkasellid on võtnud eesmärgiks näha oma silmaga Euraasia kõige idapoolsemat linna Magadani, mis on tänaseks ka tehtud.


Julged eestlased forsseerivad jõgesid, kui vaja, sõidavad KAMAZi sabas, nagu pardipojad pardiema sabas, kohtuvad karudega ning nuumavad silmi hingematvalt kaunite loodusvaadetega. Siinkohal tsiteerime mõningaid matka krooniku Marko "Kirjanik" Kalduri ülestähendusi, millega täies mahus on võimalik tutvuda http://www.magadan2012.blogspot.com/

16.päev

Muuhulgas sõitsime ka Baikali järve äärde, kus tegime tunniajase laevasõidu järvel, lootes serpasid (nii vist nimetati Baikali hülgeid) näha. Seda õnne osaks ei saanud, küll aga saime imetleda Baikali kaldajoont ja muud kena.

Seejärel käisime veel vaatamas loomapiinamist vene moodi - väike nn "loomaaed" Baikali ääres, kus kaks karu olid suletud paariruutmeetristesse puuridesse. Suht rõve vaatepilt, Euroopa loomakaitsjatel oleks seal kõvasti piketeerimisvõimalusi.

26. päev

Ja saabusimegi järgmisesse sihtpunkti - Magadani. Viisime asjad ookeaniäärsesse hotelli, autod pesulasse ning õhtul oodati meid juba kohalikus restoranis Starõi Tallinn (Vana Tallinn). Üllatav on peaaegu maailma lõpus leida taoline paik, mis pealegi veel sisekujunduses Tallinna vanalinna motiive kannab.

Meie vastuvõtja restoranis oli pisarateni liigutatud, et kaugelt Eestist külla tuldi. Meile reserveeriti terve saal ning kööki anti käsk valmistada "kõike, mida eestlased soovivad". Restorani seinal rippus muude eestiteemaliste suveniiride kõrval ka Jaanus Piirsalu artikkel samast restoranist. Tema oli tõenäoliselt eelmine eestlane, kes Starõi Tallinn restorani külastas ning ega palju rohkem sealt eestlasi läbi käinud vist polegi. Igal juhul tundsime end seal nagu kodus. Starõi Tallinna külastamisega sai ka järgmine reisi eesmärk saavutatud.

Päev 34

Peagi seisime sama õnnetute nägudega ZIL-i kõrval. Kuidas me ka veesügavust ei mõõtnud ja erinevaid trajektoore ei kaalunud - selge oli, et omal jõul me autod sellest jõest läbi ei sõida. Otsekui päästeingel saabus mõni aeg hiljem jõekaldale KAMAZ liinitöölistega. Samad vennad olid varasemalt meilt vodkat nurunud, nüüd sõitsid nad ise lähimasse külla tulivett hankima. Veidi veenmist ning KAMAZist visati tross ja kõik kaldalseisvad masinad veeti läbi mäslevate voogude. 50 euro eest lubati meid ka järgmisest jõest läbi lohistada. Selle käigus purunes lootusetult LC 100 vints. Ning olimegi omadega ühes raudteekülas. Ning omadega vihma käest räästa alla saabunud. Sest järgmistest jõgedest poleks me kuidagi üle saanud, Olegmast mitte mingi trikiga, ülejäänutest aga suurvee tõttu mitte. Et sama päev oli ka Magadani-Raidi sünnipäev, siis lõime laagri üles raudteejaama kõrval prügimäel ja valmistusime tähistama hakkamiseks. Seal ei lastud meil pikalt olla - üks kohalik kutsus enda juurde suvilasse ööbima.

Päev 36

Esimesest jõest tulid maasturid KAMAZi sabas nagu pardipojad pardiema sabas trossiga üle. Ja teisestki, esialgu ületamatuks osutunud jõest, vedas KAMAZ meid nagu ema süles üle. Show oli vinge, autod ujusid voolus vabalt, salongidesse valgus vesi, adrenaliinilaks oli ülal, passe ja rahakotte hoiti ihu lähedal, LC 100 põhjakaitse on nagu kokkukägardatud paber - aga üle saime!

Ühe laia jõe kaldal koolmekohal nägime seismas ZIL-i ja kahte õnnetu olemisega selli. Vahepealne paduvihm tõstis jõe veetaseme sedavõrd üles, et nad ei julgenud veoautoga vette minna.

Päev 40

Kuna vihmaperiood oli alanud, siis oli ka tee tundmatuseni muutunud võrreldes eelmise aastaga - kuivades jõesängides mässasid vahused lained, vesi oli viinud teetruubid ja meetrite viisi teetammi, rajad olid ligedad ja libedad. Öösel sildade ületamine ei kuulunud kindlasti parimate ideede hulka, ent kuna laagriplatse polnud, siis pidime visalt ja unega võideldes edasi rühkima.

Hommikul Kuanda jõe äärde jõudes tekkis taaskord lootusetuse tunne - jõgi oli nii ülal, et varasematest aastatest tuttavad paigad olid puha vee alla uppunud. Kohalike sõnul pidavat vesi üle aastakümnete rekordkõrgusel olema. Jõgi ise otseloomulikult ületamatu, raudteesild suletud ja ülesõit "siilidega" tõkestatud, valvur äraostmatu. Möödusid masendavad 4,5 tundi, misjärel õnnestus ühele natshalnikule altkäemaksu anda ja siva üle silla lipsata. Lahkusime kiirkorras objektilt, vahelejäämise korral oodanuks meid pikaajaline kinniistumine ning valvurit näkkupeks.

Hoia vapratel maailmaavastajatel silma peal: www.g4s.ee/4x4reisid

Matkaliste teekond seniajani on näha alloleval pildil.


Lisame ka mõned pildid matkaliste elamustest

Kategooriad: Huvitav   Autovalve  

Kommentaarid

Lisa kommentaar