Sinu eest valvel!

September 2020

G4S Balti regiooni juht ja Eesti Korvpalliliidu juhatuse liige Priit Sarapuu: kriis on soodne olukord noortele pildile tulemiseks

  • Kuupäev: 14.09.2020
    Autor: Siim Semiskar Basket.ee

Eestis on korvpall spordialana kahtlemata üks armastatumaid pallimänge igal tasemel. Seetõttu võib Eesti Korvpalliliitu vabalt võrrelda mõne suurfirmaga, kus juhtimine vajab oma ala tipptegijaid. Korvpalliliit on olulist kompetentsi kaasanud juhatuse tasemele, kus löövad kaasa mitmed tippjuhid ja ettevõtjad nagu näiteks Kristjan Rahu, Aivo Adamson, Gerd Kiili ja meie seekordse loo kangelane Priit Sarapuu.

Lapsepõlves hoopis võrkpalliradadele sattunud Sarapuu tegelikuks kireks on läbi aastate olnud just korvpall ja nüüd aitab ta oma teadmiste ja oskustega Eesti Korvpalliliitu tüürida eesmärgistatud tuleviku suunas. Esialgu ooperilaulja karjääri suunas liikunud meest tõmbas hoopis ärimaailm ning ühel hetkel asendus Tallinna Riiklik Konservatoorium Concordia eraülikooliga. 1999. aastal sisenes mees turvaärisse ning on sellest ajast saadik samm-sammult karjääriredelil tõusnud, juhtides praegu G4S-i Baltikumi regiooni.

Alustame päris algusest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja kas sport oli siis lahutamatuks kaaslaseks?
Olen sündinud Tallinna kesklinnas ja 18 aastat elasin Wismari tänaval, täpselt seal, kus praegu on Taani saatkond. Hoovisport oli meil väga au sees. Põhiliselt mängiti jalgpalli ja see hoov nägi üsna õudne välja (Muigab.). Aga käisin ka kooli juures jalkat tagumas. Korvpall ja teised mängud tulid veidi hiljem.

Kus koolis Sa käisid?
Kooliks oli praegune Inglise Kolledž, mis tollel ajal kandis nime Tallinna 7. Keskkool. Asus ta siis Hariduse tänaval ehk seal, kus praegu on Prantsuse Lütseum. Kui enne kooli minekut sai kõvasti just jalkat mängitud, siis teised pallimängud hakkasid pihta rohkem kooliajal.

Kas esimene organiseeritud treening tuligi koolis ja mis spordiala Sa tegid?
Saatuse irooniana olen mina käinud hoopis võrkpallitrennis, kus juhendajaks oli Juhan Kalamägi. Tegevus toimus Tõnismäel Kalevi võimlas ja ühise kambavaimuga sai sinna mindud. Umbes teises klassis mul paljud klassivennad küll läksid võrkpalli, aga pidama nad ei jäänud ja liikusid edasi hoopis korvpallitrenni. Ma olin kuidagi väga lojaalne poiss ning jäin paigale ja hambad ristis hakkasin võrkpalli mängima. Võib-olla oli põhjus ka mu emas, kes tundis Juhan Kalamäge kuskilt vanadest aegadest. Täna on mul selle üle hea meel, sest oskan natuke võrkpalli ka.

Korvpallitrenni Sa kooliajal siis ei jõudnudki?
Minu puhul mängis olulist rolli ka see, et mul oli natuke piinlik kuskile trenni minna. Olin lapsena pidevalt üsna korralikus ülekaalus, selline pontsakas poiss. Võrkpallitreener Kalamägi aktsepteeris seda ja mul oli seetõttu kergem mitte hakata trenni vahetama. Aga ma ei salga, et korvpall on mulle eluaeg rohkem meeldinud. Olen seda mängu hiljem ise õppinud ning korvpalli ABC-st ei tea seetõttu tuhkagi. Igasugused katete panemised ja muud sellised liikumised olid minu jaoks nagu tuumafüüsika. Olen täiskasvanueas harrastusliigades osaledes pisut rohkem proovinud korvpallimängu köögipoolt mõista, aga ikka kehtib see vana karu uute trikkide õppimise jutt.

Kes olid Sinu jaoks lapsepõlves iidolid või eeskujud korvpalliplatsilt, kelle tegemistele kõige enam kaasa elasid?
Kindlasti sellised mehed nagu Heino Enden ja Tiit Sokk. Siis ka Nõukogude Liidu aegse Tallinna Kalevi mängijad nagu näiteks (Taavi) Reigam, (Aivar) Toomiste, (Rašid) Abeljanov, (Mihhail) Žulanov, (Viktor) Viktorov, kõik nemad olid suured kumiirid. Mäletan, et poisina panin elutoas kaks tooli üksteise vastu, tegin neist korvid ning jooksin siis seal ühest otsast teise ja viskasin mingisugust palli moodi asja, ise samal ajal kommenteerides. Kes meil tol ajal need kommentaatorid olid... nagu (Gunnar) Hololei näiteks. "Sokk viskab kaugelt ja Zukanov teeb vaheltlõike, Rašid Abeljanov viskab haaki!"

Kui tol ajal oli Kalevi Spordihall tihti puupüsti rahvast täis, siis kas Sina olid ka üks nendest lastest, kes treppide peal istudes tippkorvpalli nautis?
Ma jälgisin korvpalli telekast ja olin üsna tihti ka saalis vaatamas. Eriti on jäänud meelde näiteks legendaarsed Vilniuse Statyba, Moskva Dünamo ja mingi Taškendi sats... mul ei tule see nimi praegu meelde. 10 kopika eest ostsin pileti ja istusin päev otsa saalis. Korvpall oli hingelähedane ning meil oli ja on senini väga kokkuhoidev klass ning korvpallihuvile aitasid koolikaaslased ilmselt kaasa.

Inglise Kolledž on hiljemgi paistnud silma üsna tugeva korvpallikoolina. Kas Sul kooliga mingi korvpallialane side on tänapäevani säilinud?
Meie kooli legendaarne kehalise kasvatuse õpetaja Alar Schmidt algatas juba veidi rohkem kui 40 aastat tagasi vilistlaste korvpalliturniiri, kus mängivad õpetajad, abituriendid ja erinevad vilistlaste lennud. Alustasime seda juba keskkoolis, kui hakkasime koolivõistkonna eest mängima. Nüüd oleme üks vanemaid satse, kes siiani igal aastal kaasa teeb. Kunagi alustatud võistlus on nii tugev, et isegi meiesugused pea 50-aastased vanamehed kogunevad endiselt noortega võistlema ja tunnevad sellest rõõmu. Kindlasti on korvpallipisik mul koolist tulnud ja ka jäänud.

Kui profisportlast Sinust ei saanud, siis kuidas viis tee lõpuks tippjuhi ameti juurde?
Kaalusin 16-aastaselt 128 kilo, võib-olla sumomaadleja ametit oleksin võinud proovida (Naerab.). Esialgu olin minemas muusikuks saamise teed, kuna mu pere juured ulatuvad kaugele muusikasse ning ema ja isa olid mõlemad selle valdkonna professionaalid. Alustasin õpinguid ooperilauljaks saamise nimel, aga elu läks teistmoodi. Pärast mõnda aastat õpinguid otsustasin ikkagi toonase Tallinna Riikliku Konservatooriumi äriülikooli vastu vahetada ja hakkasin majandust õppima, samal ajal töötades ja esimest last kasvatades. Selles mõttes on minu tippjuhiks saamise tee olnud üsna pikk ja konarlik. On proovitud igasuguseid töid. Minu esimene amet oli müügimees-transamees-laojuhataja - Hunt Kriimsilma üheksa ametit. Tegin firmas nimega Electrolux kõike ja sealt hakkas väikestviisi karjäär koguma. Müügisoolikas oli korralik ja tuli hästi välja. Toonane Electroluxi peadirektor Priit Raud ütles mulle, et pean tegema mingid valikud ja kui tahan äris läbi lüüa, siis oleks mul vaja seda natukene juurde õppida.


Loe intervjuud Priit Sarapuuga edasi Basket.ee lehel. 

Kategooriad: September 2020  

Kommentaarid

Lisa kommentaar