Ta aitab G4Si patrullis ohjeldada noortekampasid ja abipolitseinikuna lahendada perevägivallajuhtumeid. Teinekord aitab ka purjus võõra rongile, et ta ikka turvaliselt koju jõuaks. Selleks, et veelgi paremini abistada, plaanib ta isegi erakorralist meditsiini õppima asuda.

Ta teeb alati rohkem, kui temalt oodatakse, ja on valmis appi tõttama ka vabal ajal.

Ronald Wilhelm Rozin on vaid 23-aastane, kuid juba on ta väga palju ära teinud oma kodukohas turvalisuse loomiseks. Ta teeb seda, mida ütleb G4Si missioon – teeb Eestit turvalisemaks. Kui märkamisest ja appi tõttamisest ei piisa, siis haarab ta ohjad ja teeb ise midagi, mis aitab probleeme ennetada. Nii on tal silmapiiril projekt noorte vabaaja sportlikuks sisustamiseks. Küsisime, kuidas ta kõige selleni jõudis.

Sa tahtsid juba 18-aastaselt Keila patrulli tulla, aga turvaseadus ei lubanud nii vara alustada. Kuidas see huvi ja soov teisi abistada Sinu jaoks nii varakult tekkis? Kelleks Sa lapsena soovisid saada?

Noorena olin ikka näinud, kuidas turvatööd tehakse. Suureks tõukeks oli minu jaoks patrullile usaldatud avaliku korra tagamine Keila linnas, mis pani mind selle valdkonna vastu veelgi rohkem huvi tundma. Kui tuli hakata tööd otsima, siis tundus loogiline just G4Si kandideerida, kuid too hetk ei olnud veel piisavalt vanust. Kuna mu isa ja vanaisa mõlemad töötavad praegugi veel päästeteenistuses, siis ma arvan, et inimeste abistamine on mulle geenidega kaasa antud. Lapsena soovisin saada panga direktoriks või päästjaks.

Keila üheks murekohaks on oma piire kompavad noored. Kuidas Sina nendega hakkama saad? Kuidas paned end tõsiselt võtma? Vahel on nad ju nii suure kambaga, teie vaid kahekesi.

Keila on üpriski väike kogukond. Nende noortega, kes tekitavad linna vahel probleeme, sain tuttavaks juba kolm aastat tagasi ning sellest ajast peale on käinud üksteise tundma õppimine. Alati ei ole need noored just suured pätid, kes proovivad iga hinna eest Keila linna lammutada, vaid nendega on võimalik ka ratsionaalselt juttu ajada. Leian, et minu vanus on plussiks nendega suhtlemisel ning üksteise mõistmisel. Vahetevahel tuleb neid siiski ka manitseda, et end kehtestada – siis  on kõige parem abimees hääletoon ja kehakeel.
Nagu ennist mainisin, me teame juba üksteist hästi ning nad teavad, kui on vaja kuulata ning aru saada, mida nad on valesti teinud. Ega neil ei ole midagi vastu ajada, sest meil on täpselt teada, kes, kus ja mida on korda saatnud. Kõik oleneb hoiakust, mis nende suhtes võtta, kui nad on suure kambaga väljas. Siis tulebki julgelt juurde astuda ning viisakalt suhtlemist alustada. Tihtipeale saab neilt noortelt ka väärtuslikku infot, kas siis lõhkumiste, varastamiste või mõne muu sündmuse raames.

Eelmisel aastal pälvisid Sa päris suure tunnustuse If Kindlustuse vabatahtlike tunnustamisüritusel Aasta Sekkujana. Kuidas nende seikadega siis on, kas Sa tõmbad endale actionit kuidagi ise ligi või oled lihtsalt tähelepanelik ja valmis appi tõttama, kus vaja?

Patrullis olles on meil tekkinud juba väike nali, et me tõesti olemegi magnetid, kes tõmbavad endale erinevaid jamasid ligi. Siiski tuleb tõdeda, et action tuleneb omaenda tähelepanelikkusest, huvist ning soovist koheselt autost välja hüpata ning abistama tõttama minna.

Kuidas teised (ja kes) saaksid Sinu meelest panustada kogukonna turvalisemaks loomisele? Kuidas luua turvalisemat Eestit?

Turvalisus minu jaoks ei ole vaid see, kas inimene võib üksinda tänaval kõndida, ilma et ta peaks oma elu üle ohtu tundma. Igal kodanikul on võimalik panustada oma kogukonna turvalisusesse. Piisab juba ühest heateost päevas, olgu selleks inimese üle tee aitamine või naabri puude ladumine. Pisike heategu tekitab liblikaefekti, mille kaudu areneb väiksest heateost suur headus ning see suurendab ka kogukonna ühtset turvatunnet. Soovin, et keegi ei peaks hirmu tundma. Turvalisusesse on võimalik panustada ka otsemat teed pidi, tehes seda tööd, mida mina – turvatööd. Võimalik on panustada ka tehes vabatahtlikku tööd abipolitseiniku, päästja või kaitseliitlasena.

Sinu värskeim tegu on ise anda tegevust noortele ja neid asjalikumaks drillida. Mida projekt Nullgrupp endast kujutab? Mis selle tulemus võiks olla Sinu ja mis noorte jaoks?

Nullgrupi eesmärk on pakkuda airsofti ekstreemspordi võimalust Keila kohalikele ning ümberkaudsetele noortele. Tegemist on väga aktiivse, dünaamilise, ägeda ja kaasahaarava meeskonnamänguga. Meie plaan on noored tänavatelt pahandustest eemale saada ja neis huvi äratada uudse adrenaliini pakkuva spordiala vastu.
Suuremaid eesmärke loodame saavutada loodava treeningklubi raames. Trennide käigus valmistame noori ette ajateenistuseks ja seda viib läbi kaitseväe sõduri baaskursuse instruktor. Meie visioon on tekitada noortes huvi mitte ainult ala enda vastu, vaid teha ka metsarännakuid. Tahame õpetada ja arendada oskuseid, kuidas looduses hakkama saada. Soovin kaasata võimalikult palju noori, viia läbi põnevaid lahinguid ning teha kõva trenni, nii et noortel ei jaguks enam energiat pahanduste tegemiseks. Hetkel ongi Keilas see probleem, et noortel ei ole oma vaba ajaga lihtsalt midagi peale hakata ning seepärast kipuvadki mõtted lolluste peale minema, alustades väiksematest sodimistest ning lõpetades sissemurdmiste ning ärandamistega. Ma loodan, et noored lahkuvad klubist uute teadmistega (näiteks viime läbi ka esmaabi koolitust), väärtustades asju enda ümber rohkem ning olles aupaklikumad teiste inimeste suhtes. Niisiis kõik projektile hoogu andma läbi Hooandja (www.hooandja.ee)!

Möödunud aasta pole Sinu jaoks olnud mitte üksnes kodukandis korraloomise mõttes teguderohke. Võib öelda, et oled nüüdsest pereinimene. Mis Sinu jaoks nüüd teistmoodi on?

Teistmoodi ei ole just nüüd väga midagi. Mind on õnnistatud sellega, et leidsin oma hingesugulase just nii noorelt ning tundsin, et on aeg see side ka kiriklikult pühitseda.

Millised tarkused ja väärtused oled oma kodust kaasa võtnud, millest lähtud siiani?

Kui midagi teed, tee korralikult. :)

Millega Sulle meeldib tegeleda vabal ajal? Kuivõrd seda vaba aega Sul üldse tekib? Üks juhtum möödunud aastast oli ju selline, et käisid tulevase abikaasaga öises linnas jooksmas, kui sekkumist vajasid kiriku katusel vandaalitsejad.

Mulle meeldib veeta aega oma abikaasaga ning käia erinevatel põnevatel reisidel. Proovime iga aasta vähemalt kaks sõitu välismaale teha. Eestimaal on meil kahjuks nüüd enamus spaasid külastatud. Ning harva, kui seda vaba aega tekib, siis proovin ikkagi käia abipolitseinikuna väljas. Lisaks sisustab minu vaba aega projekt Nullgrupp, millega saan ka oma teise tegevuse siduda, milleks on aeg-ajalt ka trenni tegemine.

If Kindlustus premeeris Sind magusa reisitšekiga. Kas reisiplaanid on tehtud? 

Jah! Juba veebruaris sõidame ära Bahama saartele.

Millest unistad?

Unistan omaenda majast kuskil metsa sees – linnast eemal, kuid mitte väga kaugel. Krunt on juba enam-vähem välja vaadatud. :)

Esme Kassak

G4Si kommunikatsioonispetsialist