Telesaatejuht Reet Linna teab, mida tähendab, kui kodu põlema lahvatab.
„Leegid lõid mulle näkku. Mu hirm oli suur. Mõistsin, et tuli on see, mille vastu sa ise suurt midagi teha ei saa. Tule jõud on kohutav,“ meenutab Reet Linna.

TEKST KAIRE-KÜLLI VAATMANN; FOTOD ANU HAMMER; MEIK KATRIN SANGLA

Armastatud saatejuhi Reet Linna valge majake Meriväljal tukub vaikselt sügistuultes. Enne veel, kui külalised majani jõuavad, avaneb uks ja Reet pistab pea uksevast välja. „Nublu on juba kohal. Ma ootasin teid ka!“ teatab ta rõõmsalt. Reet ongi rõõmus, kohe väga rõõmus. Põhjus on Nublu. 
Areenile on ilmunud juba päris mitu Nublut. Niisiis, millist Nublut inimesed teavad? Kas Jaan Rannapi raamatukangelast tuletõrjekoera, räpparit või suitsu- ja vinguandurit? Jah just, ka nutikas suitsuja vinguandur kannab nime kirjandusliku tuletõrjekoera järgi. Arvatavasti ei hakka keegi vaidlema, et nad kõik on samavõrd kuulsad. Ja Reeda teeb rõõmsaks just suitsu- ja vinguandur Nublu.

Läheb uuendustega kaasa
Nublu-nimelisest andurist ei teadnud Reet varem midagi. „Ma teadsin raamatutegelast ja räpparit, aga et on ka suitsu- ja vinguandur Nublu, sellest polnud mul aimugi,“ naerab ta. Kuni ühel päeval potsatas Reeda meilipostkasti kiri Nublult. Jutt oli pikk ja põhjalik ning kõige lõpus kutse hakata suitsu- ja vinguandur Nublu kõneisikuks. Nii tähtsa teema korral polnud Reedal kõneisikuks olemise vastu midagi. Kirjas polnud Nublust pilti, mistõttu muutus too teletähe fantaasias suureks agregaadiks, mis kuhugi toanurka tõstetakse, aga tegelikult oli see täpselt samas mõõdus teiste anduritega. „G4S saatis mulle nii põhjaliku tutvustuse, et olin üsna kohe nõus: vahetan oma senise suitsuanduri välja. Tahaks ikka elada tervelt, aktiivselt ja ilusat elu,“ selgitab ta. Tema kodu lakke kruvis suitsu- ja vinguanduri küll abimees, kuid selle paigaldamisega saavad kõik ise hakkama.  



„Selles pole midagi keerulist,“ kinnitab G4S standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala. Kuus aastat tagasi tellis G4S uuringu, mida inimesed kõige rohkem kardavad. „Vastuseks tuli, et kõige rohkem tuleõnnetusi ja alles siis vargaid. Sellest saime idee pakkuda inimestele suitsu- ja vinvguandurit, mis annaks G4S-i juhtimiskeskusesse signaali ja aitaks ka neid, kes pole õnnetuse ajal kodus,“ selgitab divisjoni direktor. Tulemus: hakati mõtlema Nublu loomisele. 
Tarmo Pärjala sõnul on Nublu ja tavalise lokaalse anduri vahe see, et lokaalne teavitab elanikku, kes on kodus. Nublu aitab teavitada ka inimesi, kes on kodust eemal. „Nublu teeb kohapeal valju häält ja saadab teate juhtimiskeskusesse. 
Selle töötaja võtab kohe koduomanikuga ühendust. Suurem osa juhtumitest ei nõua patrullekipaaži või vabatahtlike päästjate kohale minemist, olukorra saab elanik ise lahendada. Aga on ka juhtumeid, kus G4Si patrullekipaaz on inimese elu päästnud,“ lisab Pärjala. 

Reeta rõõmustab selline lahendus väga. Tema on kodust sageli ära nii teletöö kui ka esinemiste või muul põhjusel ja sel ajal võib kes teab, mis juhtuda. „Nublu annab kodust lahkudes südamerahu küll,“ kinnitab ta.

Turvalisus ennekõike
 Reet on elanud selles majas juba üle 20 aasta. Enne kolimist tegi ta oma majaosas päris põhjaliku remondi. Mitte et see poleks sobinud kohe sissekolimiseks, vaid pigem selleks, et kõik oleks oma maitse ja soovide järgi. „Mulle oli tähtis ka see, et kõik oleks ikka turvaline. Näiteks lõhkusime vana kamina välja, sest see oli liiga suur ja räsitud, ehitasime uue. Panime uued elektrijuhtmed ja üht-teist veel,“ loetleb Reet. Kuigi ülimalt põhjalikke turvasüsteeme, erilisi tuletõkkematerjale või muid turvalisust suurendavaid elemente Reet remontides ei kasutanud, sest pidi ikka eelarve piiresse mahtuma, tegi ta piisavalt, et end seal kindlalt tunda. 

Algusaastatel küttis Reet maja õliga, kuid mõni aasta hiljem vahetas õlikütte gaasikütte vastu. Põhjus oli lihtne: õli oli kütmiseks liiga kallis. „Kartsin alguses gaasikütet väga. Mõtlesin kõigi nende õnnetuste peale, mida on põhjustanud gaas. Ja mul on väga hea fantaasia,“ tunnistab ta. Mõttega leppimine võttis aega, aga lõpuks otsustas ta ikkagi gaasikatla kasuks. „Sellest hoolimata on mul kuklas kogu aeg väike hirm, et midagi juhtub. Keldris on ka vinguandur, mis mind lekke korral hoiatab,“ räägib ta. Reet pistab kaminasse mõned halud ja tõmbab tikust tuld. „Teinud kaminasse tule, olen alati väga hoolsalt jälginud, et ei pane siibrit enne kinni, kui leek on kustunud. Seda peaksid kõik jälgima,“ soovitab Reet.

Lapselapsi pole ta tuld tegema lasknud. „Vähemalt väiksemaid siiamaani veel mitte.“ Reedal on kolm last ja kuus lapselast: 27-, 22-, 13-, 7-, 5- ja 2,5-aastane. Seinu, riiuleid ja kappe kaunistavad kümned fotod lastest. „On linnavanaema, maavanaema, aga mina olen telekavanaema,“ naerab Reet.




Uued asjad
„Teles töötades kuuleb uutest asjadest kõige esimesena. Tegin nüüd juba kindlasti üle kümne aasta tagasi intervjuu Paldiski maantee tuletõrjedepoo poistega ja siis rääkisime ka suitsuanduritest,“ meenutab Reet. Niisiis teadis ta suitsu- ja vinguanduritest ammu enne teisi, kuid oma koju pani ta need ikka siis, kui see kohustuslikuks sai. „Eks see ole ikka nii, et on vaja tõuget,“ naerab Reet. Andurid kolisid kööki ja elutuppa. 
Reet pole sel teemal kellegagi väga rääkinud, oma lastele on ta küll toonitanud anduri ja turvalisuse tähtsust, kuid tuttavate ja kolleegidega on see jutuks tulnud harva. Ent nüüd, kui ühe tema vana anduri vahetas välja moodne Nublu, rääkis ta sellest töökaaslastele. „Seepeale vahendas üks kolleeg oma poegade sõnu, et meil on vingujaid küllalt, õige meil seda andurit vaja,“ raputab Reet pead. Ta oli sellisest suhtumisest kergelt öeldes häiritud, aga eks igaüks tea ja vastuta ise.

Kohutav öö
Reet mäletab nagu eilset üht ööd oma vanas kodus Kesktee tänaval Meriväljal, kui lapsed olid veel väikesed. „Sealses ridaelamus oli ka õliküte. Kes teab, millest säde keldris tekkis, aga ühel hetkel oli maja suitsu täis,“ räägib Reet. Lapsed juba magasid, aga õnneks täiskasvanud alles sättisid end voodisse. Reet istus kadunud ämmaga esimese korruse toas, kui tundis suitsuhaisu. „Mul võivad silmad kehvad olla, aga haistmismeel on väga terav,“ tunnistab ta. Reet kimas keldrisse, kust suitsu tuppa imbus, tõmbas katlaruumi ukse lahti ja sealt paiskusid talle näkku leegid.
„Kutsusin kohe tuletõrje,“ meenutab Reet. Ta tormas läkastades ja õhku ahmides kiiruga teisele korrusele lapsi äratama ja viis pidžaamades võsukesed ruttu majast välja. Samal ajal oli keldrikorruse katlaruum juba suurtes leekides. „Mäletan seda, et tuletõrjujad pani meid oma autosse istuma, sest väljas oli külm,“ meenutab ta.
Hirm oli kõigil suur. Mis saab nende kodust? „Tuli on see, mille vastu sa ise suurt midagi teha ei saa. Tulejõud on kohutav,“ meenutab Reet aastatetagust õppetundi.
Tollal suitsuandureid veel polnud, mistõttu suurendasid Linnad kodu turvalisust uue tulekindla metalluksega. „Õnneks saime õigel ajal jaole,“ rõõmustab Reet. Nüüd on anduritel tema kodus kindel koht.

Rõõm ei kao aastatega
Reet on paadunud optimist ja peale vaadates igavesti noor. Nüüd 77-aastasena juhib ta ikka ETV telesaadet „Prillitoos“ ja kui kutsutakse, siis käib ka üritustel laulmas. „Mida ma siis tegema peaksin, istuma tugitoolis, vahtima telekat, koguma rasva ja peast halliks minema?“ laiutab ta naerdes käsi. 
Paljud imestavad Reeda energilisust ja jõudu, et ta ikka jaksab saadet juhtida, laulda, käia ja olla. „Minult on seda palju küsitud. Ma võin öelda, et need samad inimesed, kellega ma intervjuusid teen või kellele esinen, annavadki mulle jõudu ja energiat,“ avaldab ta. Aga tähelepanuta ei saa jätta ka häid geene ja soodumust. „Mu ema oli ka väga energiline.“

Koroona on muutnud kogu maailma, kuid Reeda rõõmuks see tema elu väga muutnud pole: perega saab suhelda ikka, jalutada samuti ja teletöögi pole jäänud seisma. Pandeemia mõjutas vaid nii palju, et liikumiskeelu ajal ei läinud Reet telemajja saateid tegema. „Saateid tegime siin samas õuel. Mina olin aknal ja kaamera õues,“ räägib ta. „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“ on olnud Reeda põhimõte kogu elu. 
Lapsi ja lapselapsi kohtas ta ikka, kuid kindlasti ainult õues. „Aga oli tore, et lapsed tegid Family Messengeri, kus me siis terve perega rääkida saime. Nüüd suhtleme seal kogu aeg,“ avaldab Reet.

Reeta pole ükski tõsisem tervisehäda kimbutanud. „Mina olen olnud terve. Haigused pole mind kätte saanud,“ rõõmustab ta. Neli aastat tagasi tõusis teletähe vererõhk küll tavapärasest kõrgemaks, aga ka selle on ta saanud ravimite abil kenasti korda. „Arst arvas, et küllap on selle põhjustaja ületöötamine ja stress. Muud põhjust ei saanud olla, sest ma olen ju tegus ja sportlik,“ kehitab Reet õlgu. 
Igal hommikul suundub ta kella seitsmest Meriväljale kõndima. „Ja seda kavatsen teha niikaua, kui jalad kannavad,“ naerab Reet.