Sinu eest valvel!

Meie töötajad

Lennujulgestaja Nika vallutab lavasid

  • Kuupäev: 19.02.2018
    Autor: Reimo Raja

G4S lennujulgestaja Nika Prokopjeva jõudis Ukraina „X-Factori“ saates 20 parima naislaulja hulka ja Eesti Laulu konkursil oma lauluga „Knock Knock“ finaali. Plaaditäis lugusid on tal juba valmis kirjutatud, aga esimene sooloalbum ootab veel oma õiget aega.

Sa oled pärit Kundast. Kuidas Su lapsepõlv seal möödus?
Ma elasin seal 12 aastat. Lapsepõlv oli väga äge. Arvuti sain alles 10aastaselt. Vaba aega veetsin õues, olin kogu aeg puu otsas ja tegime igasugu veidraid asju. Maja ees oli meil mägi. Talvel võtsime Konsumi poest pappkaste, istusime viiekesi telekakasti ja sõitsime mäest alla.

Mida Su vanemad Kundas tegid?
Emal oli õmblusateljee, isa oli killustikukaevanduses lõhkaja.

Ja siis tulite kogu perega Tallinnasse?
Üks päev tuli Tallinnast professor, kes ütle vennale, et ta mängib nii hästi saksofoni, et peab Tallinnasse õppima tulema. Vend elas Tallinnas pool aastat tädi juures ja siis kolis ema sinna. Lõpuks me isaga müüsime Kundas kõik maha ja kolisime samuti Tallinnasse.

Kuidas Su vanemad Tallinnas omale rakendust leidsid? Isa vist lõhkajana tööd ei leidnud.
Isa teeb igasuguseid ehitustöid. Ema töötas pikalt ühes ateljees, aga paar aastat tagasi läks ta Mustamäe keskusesse. Seal oli ühes keemilise puhastuse firmas ruumi. Ta ütles: „Mul ei ole materjale, masinaid, aga on käed ja saan tööd teha. Ning 200 eurot. Lepime midagi kokku!“ Ühe aastaga tegime sinna oma ateljee.

Kuidas venna ja saksofoniga läheb?
Ütles, et see pole tema jaoks. Talle pandi suuri lootusi, aga tema otsustas minna Tallinna Tehnikaülikooli projekteerimist õppima. Täna töötab Soomes.

Sinust endast oleks peaaegu teatrikooli tudeng saanud…
Juba Kundas käisin teatrikoolis. Vene kultuurikeskuses olin mitu aastat teatris ja seejärel läksin Vene Teatrisse kaheks ja pooleks aastaks. Ma tahtsin kindlasti Vene teatrikooli sisse saada, aga mitte terve elu sellega tegeleda. Saingi Peterburi teatrikooli sisse, sõitsin sinna, istusin ühikas maha, vaatasin ringi ja ütlesin emale „Tegin ära, lähme minema!“. Ema võttis seepeale peast kinni ja ütles: „Misasja sa teed?!“

Millega siis ema rahustasid?
Ma ütlesin, et ta peab mind lihtsalt usaldama. Ma tundsin, et tegin õigesti. Tallinnasse jõudes läksin kahe nädala pärast „Voice of Baltic“ (2015 Riias) konkursile ja võitsin selle. Siis ema ütles, et ta usaldab mind.

Kolleegid kutsuvad Sind Päikeseks. Kust Sa selle sära ja energia võtnud oled?
(Hakkab naerma) Mulle on ema ka kunagi öelnud, et kui ma sündisin, siis pandi mulle vist selja peale Duracelli patarei.  Ma ammutan jõudu sellest, kui keegi minusse usub. Ma ei arva, et ma olen nii äge, aga kui keegi ütleb, et talle meeldib see, mis ma teen, siis see sunnib rohkem tööd tegema.

Kes Su muusikamaitset teismeeas mõjutas?
Isa. Ta mängib kitarri. Ta ei lubanud mul kuulata vene popmuusikat. Sellist imelikku tõk-tõk-tõk (teeb tümpsuhäält – R.R.). Enne magama minekut mängis ta mulle kitarril Led Zeppelini, The Beatlesit, Ray Charlesi jms. Kui ema kodu koristades Verka Serduchkat kuulas ja isa koju tuli, siis ta palus selle lõpetada, sest lapsed ei tohi seda kuulata.

Ja Sinu maitse-eelistus läks rohkem…
Isa poole.

Aga ise teed ju rohkem popmuusikat.
Oleneb laulust. „Sinu ees“ on popikas, aga „Knock-Knock“ kohta ma seda ei ütleks. Täna on raske öelda, mis stiili ma laulan, sest muusikastiilid on kõik nii segunenud.

Kes täna Sinu laulukirjutamist kõige rohkem mõjutavad?
Mulle meeldib see, mida teeb Rihanna. Temal on päris palju huvitavaid arranžeeringuid. Samuti Sia. Ma kuulan, mismoodi ta oma muusikat ja sõnu kirjutab. Ta teeb seda südamega. Samuti Alicia Keys. Hääle poolest meeldisid mulle kunagi Christina Aguilera ja Jessie J. Viimase järgi ma õppisin melisme (meloodia kujundamise viis – R.R.) tegema.

Millest Su Eesti Laulul osalev lugu „Knock-Knock“ räägib?
Seal on kõik segamini – muusika, tavaelu, armastus. Mul oli segadus. Ma ei saanud aru, miks ma tegelen muusikaga ja mis mu elus toimub. Tahtsin kõik seljataha jätta ja mägedesse põgeneda. Need  olid minu deemonid, mis üritasid mind seestpoolt maha suruda. Aga kui ma lõpuks laulan „I'm happy today“, siis see tähendab, et olen lõpuks õnnelik ja saan hakkama. Kukkusin alla, tõusin üles, läksin edasi. See „knock-knock“  tähendab, et koputad endale ja teistele (koputab lauale – R.R.), kui tahad midagi öelda, aga tema ei saa aru. Ja kui sa oled omadega juba väga sassis, depressioonis, ei viitsi enam midagi teha, siis koputa iseendale ja vaata, mida sa teed. Vaata asju teise nurga alt.

Mis on Vlad Gorbani (laulu „Knock-Knock“ üks autoritest) roll Sinu muusikas?
Selline inimene on vaja oma elus leida ja mitte kunagi ära lasta. Tutvusime Gruusias. Hakkasin kitarri mängima, tema tuli klaveriga kõrvale ja (klõbistab sõrmedega lauale – R.R.) ütles, et kuule, see on äge, lisame selle ja selle. Ütlesin, et peame koos laulu tegema! Paningi ükspäev asjad kokku ja lendasin Moldovasse tema juurde. Mul on tavaliselt oma ideed ja tema konstrueerib nendest tervikliku ilusa loo. Ta käib mul diktofoniga järel, sest ma võin päeva jooksul talle ideid anda, millest ma ise ka aru ei saa. Ja juhtubki nii, et see muusikapala, mis ta mulle lõpuks saadab, on täpselt see, mis ma tahtsin ja mõtlesin.

Mida Ukraina „X-Factori“ kogemus sulle õpetas?
Sain tagasisidet staaridelt, kes on juba palju näinud. Seal oli üks produtsent, kes ütles, et ta on juba nii palju näinud igasuguseid artiste, aga minusse ta usub. Ja selleks mul oligi vaja sinna sõita, et kuulda seda inimeselt, kes on mulle eeskujuks. Ta kinnitas, et tegin kõike väga hästi, kõik on okei ja peaksin tegema edasi seda, mis ma teen.

Kuulsin, et Sul on juba terve album valmis kirjutatud. Kus see on?
Ma ei taha midagi niisama välja lasta. Sellega viskan oma laulud prügikasti. Tahan, et mind pandaks tähele vähemalt kahe-kolme lauluga. Ma ei taha oma plaati lihtsalt niisama poodi panna, et üks vanaema selle uudishimust ostaks. Pole mõtet albumit kahe-kolme inimese pärast välja lasta, inimestel peab huvi olema. Sel aastal tahan albumi välja anda.

Räägime tööst ka. Sa läksid lennujulgestajaks osalt seetõttu, et lennuhirmust üle saada. Hiljuti ütlesid Sa mulle, et ei karda enam lendamist. Kuidas see juhtus?
Olin parasjagu ilma tööta. Kui nägin CV Keskuses töökuulutust „Tule  lennujulgestajaks“ ja sellel pilti lennukist, siis ma mõtlesin „nääh, lennuk!“ (Nika teeb õudusest grimasse ja häälitsusi). Teine variant oli minna kooli huvijuhiks. Lapsed või lennuk... Ma teadsin, et lastega saan hakkama, aga kas ka lennukiga? Tegin sellest enda jaoks väljakutse. Kui tulin lennujulgestajaks ja läksin tööpostile äraantava pagasi kontrolli ning uste avanedes nägin suuri lennukeid, siis „aaarh!“. Lõpuks see lennuk ei olnudki enam nii õudne, kui ma sellega rohkem kokku puutusin ja nägin, kuidas sellega tööd tehakse ning kui palju lennukeid päevas lendab.

Kui Sa nüüd lähed lennukisse, siis…
Kõik on okei juba. Ma olen nii palju lennanud ja lennujaam aitas mind ka sellega, et oskan nüüd lennujaamades orienteeruda. Varem kartsin, et üksi lennates eksin sinna lennujaama ära. Moldovasse lendasin detsembris üksinda esimest korda ise. Võtsin rahulikult. 21aastane ja Kundast, üksinda lennukis (naerab). Nüüd on jummala okei. Võin lennujaamas magada ja tean, mis ümberringi toimub. Ei pea muretsema ka käsipagasi kontrolli pärast. Kui sa tead, mis on lubatud, siis pole mõtet karta.

Mida lennujulgestaja töö Sulle veel õpetanud on?
See töö on õpetanud, et kõike tuleb võtta rahulikult. Olen väga palju näinud, kuidas vanaema saadab last lennukile, on ise närvis ja ajab lapse ka närvi jutuga, et lennujulgestajad võtavad kõik asjad neilt ära ja söövad kotis olevad asjad ära.

Eurovisioonile tahad minna?
Ma tahan saada kogemust. Kõik see õpetab mind. Kui ma saan minna Eurovisioonile, siis see oleks superhea, aga kõige tähtsam on see, kellega ma kohtun seal. Tähtis pole see, mida ma saavutan, vaid kellega ma seda teen. Eesti Laulul tahangi saada juurde uusi tutvusi ja kogemusi.

Kategooriad: Meie töötajad  

Kommentaarid

Lisa kommentaar