Sinu eest valvel!

Juhiveerg

Priit Sarapuu: tunnustus on oluline ka tippjuhtidele

  • Kuupäev: 29.01.2015
    Autor: Julia Garanža
Vestleme Priit Sarapuuga aastavahetusel ehk ajal, mil enamik meist hindab seni tehtut ja seab järgmise aasta eesmärke. Priit on olnud kaks ja pool aastat ametis juhatuse esimehena ning on aeg teha esimesi kokkuvõtteid ja vaadata ka tulevikku. Priit Sarapuuga vestles kommunikatsioonijuht Julia Garanža.



Kaks ja pool aastat juhatuse esimehe ametis on aeg, mis lubab teha esimesi kokkuvõtteid. Millisena näed seda perioodi?
Õpipoisi aeg veel kestab, sest G4Sis on nagu eluski alati veel midagi õppida. Kui kunagi Alarmteci värske juhina oli mul aga vette visatu tunne, siis nüüd oli juhtimiskogemus olemas. Samas Alarmteci juhtides ei tajunud ma lõpuni, kui suur ettevõte G4S tegelikult on. Paljud ärisuunad, nagu näiteks sularahakäitlus ja parkimine, millega varasemalt polnud põhjalikumat kokkupuudet olnud, vajasid süvenemist. Õppisin tundma nende äriloogikat.

Esimese aasta jooksul võtsime ette mitmeid muutusi ning, mis seal salata, need ei pruukinud kõigile meeldida. Käed tuli õliseks teha. Teine aasta oli ühtesulamise periood, mil tekkis oma meeskond. Usun, et ärijuhtimisel ja lavakunstil on palju ühist – igal meeskonnaliikmel on oma roll, mille täitmise eest ta vastutab, ning juhil on lavastaja kohustused.

Tehtule otsa vaadates, oled Sa kõigega rahul?

Laias laastus küll, kuid ka vigu sai tehtud. Pean nende all silmas juhtimiskeskust puudutanud otsuseid. Juhtimistasandi õhemaks muutmine oli viga: paberi peal kaste liigutada ning sünergiat leida on lihtne, tegelikus elus tuleb arvestada palju rohkemaga ja eelkõige inimestega. Oleksin pidanud rohkem süvenema keskuse töökorraldusse.

Juhtimiskeskus on ettevõtte süda, kus otsuseid tehakse 24 tundi ööpäevas. Tegu on ettevõtte jaoks väga olulise üksusega ning tahan uskuda, et mullu toimunud muutused näitavad selgelt juhtimiskeskuse väärtustamist. Millega ma tõesti rahul olen, on meie meeskond. Minu ümber on inimesed, kellega julgen ja tahan edasi minna. Lavastus sai hea.

Mis võiks Sinu kui juhi suurim väljakutse olla?
Suurim väljakutse? See on midagi sellist, mis on alles ees. Tahan, et G4S oleks ettevõte, kuhu inimesed alati tahaksid tulla, nii töötaja kui kliendina.

„Rahvusvaheline turvakontsern" – mida see mõiste endas kätkeb Sinu kui Eesti üksuse juhi jaoks?
Eestis, aga ka mujal maailmas on G4S tugev bränd. Tegutseme rohkem kui 120 riigis, olles suuruselt teine tööandja maailmas. Kuulumisel rahvusvahelisse organisatsiooni on kahtlemata omad suured plussid, tuleb vaid osata need enda kasuks tööle panna.

Esiteks, saame kasutada teiste riikide parimaid praktikaid ehk siis juurutada siin Eestis neid ideid, mis on mujal maailmas edukalt end tõestanud. Kui võtta arvesse, et Eesti on jõudnud olla kapitalistlik riik kõigest veidi üle 20 aasta, on meil kindlasti, mida õppida „vanematelt" riikidelt: äri ajamise tööprotsesse, metoodikaid. Teiseks, rahvusvahelises ettevõttes on ka suuremad võimalused karjääri tegemiseks. Kui on vähegi ambitsiooni ja keeled suus, ei kõla see sugugi ulmeliselt.

Samas käib rahvusvahelise organisatsiooniga alati kaasas tohutu aruandlus. Kontserni juhi vahetumisega, mis börsiettevõtte puhul tähendab alati aktsionäride suuri ootusi, on varasem regionaalne juhtimine asendumas funktsionaalsega. See toob kaasa veelgi põhjalikuma aruandluse ja protsesside standardiseerimise.

G4Si mõistes kuulub Eesti Euroopa suuremate äride hulka ning mõistagi meie tööd ja saavutusi jälgitakse. Minu kui Eesti üksuse juhi jaoks on nende muutuste juures oluline, et säiliks usaldus kohaliku turu tunnetuse vastu, sest riigid ja turud on erinevad ning kohalike oludega arvestamine on väga oluline. Oma juhtidele olen ma seega pigem ebamugav alluv.

Oled turvavaldkonnaga seotud olnud ligikaudu 15 aastat. Milliseid arenguid näed selles lähima 10 aasta perspektiivis?
Villu Õuna divisjon (valvedivisjon – toim) juhib droone ja Peeter Torimi üksuses (sularahadivisjon – toim) loetakse lisaks rahale ka pangakaarte (naerab). Kui aga rääkida tõsiselt, siis inimese roll turvalisuse loomisel on ja jääb jätkuvalt oluliseks, kuid on paratamatu, et inimjõu osakaal selles kahaneb ning järjest olulisemaks muutuvad tehnoloogilised lahendused. Turvalisus on inimeste jaoks baasvajadus ja seoses maailmas toimuvatele valvsaks tegevatele sündmustele muutub see aina olulisemaks.

Eesti oludest rääkides on selge, et turvaseadus peab muutuma. Leian, et turvatöötaja amet võiks olla ka immigrantidele avatud (loomulikult mitte kõikides sektorites) tingimusel, et tööandja läbiviidav taustakontroll toimib tõhusalt. Ka riik peaks omakorda selles küsimuses hoolsamalt järelevalvet pidama. Turvavaldkonnas, mis oma olemuselt on paljuski teenindusega seotud, on palju töölõike, kus Eestisse mujalt tulnud inimesed leiaksid sobivat rakendust.

Eks see ole ühiskonna küpsuse küsimus, kuid selge on see, et teenindussektor vajab uusi lahendusi. Selles valguses teevad poliitikute valimislubadused järsult miinimumpalka tõsta pehmelt öeldes nõutuks. Võluvitsana esitatav miinimumpalga tõus suretab reaalsuses teenindussektori töökohti. Juba senised, 10% võrra alampalga kerkimised on pannud teenindusettevõtted otsima viise, kuidas asendada inimtööjõud tehnoloogiaga. Olgu näitena toodud kasvõi kauplustes püsti pandud iseteeninduskassad. Samad väljavaated terendavad ka tööstustele, mis viiakse Eestist soodsama tööjõu otsingutel ära. Palkasid reguleerib turg ja nende tõusu taga peab olema tootlikkuse kasv.

Kas saan õigesti aru, et just selles, n-ö tehnoloogia suunas, liigub ka G4S?
Tehnoloogia on siiski kõigest abivahend turvalisuse loomisel. Inimese roll on ja jääb oluliseks. Kindlasti kasvab meie teenusteportfellis tehnoloogiliste lahenduste osakaal, kuid turvavaldkonna alustala on inimesed. Turvatöötaja amet hakkab järjest rohkem nõudma kõrgemat kompetentsi: keelte valdamist, oskust käsitseda tehnoloogilisi abivahendeid. G4S kui tööandja peab pakkuma vastavat väljaõpet ning hoidma oma töötajaid ehk uute värbamise asemel hoida kogenuid. Mulle teeb väga head meelt fakt, et turvavaldkonnale omane kõrge tööjõuvoolavus on mullu G4Sis jõudsalt vähenenud, saavutades meie jaoks rekordilise 30% piiri.

Oma varasemates sõnavõttudes oled märkinud, et riik ja turvasektor peavad tegema rohkem koostööd, sest see võimaldaks kokkuhoidu, ilma et kahaneks ühiskonna turvatunne. Kas näed selles osas arenguid?
Eesti ei ole kõige rikkam riik ning mõistagi peab ta otsima viise kuluefektiivsemaks majandamiseks. Kaitseliit on suurepärane näide selle kohta, kuidas vabatahtlikkuse põhimõte on riigikaitsel hästi toimima pandud. Leian, et riigil on piisavalt neid kohti, kus oma tänaseid teenuseid veelgi arukamalt organiseerida.

Detsembris toimunud kohtumistel siseministri ja politseiameti peadirektoriga on see mõte samuti kinnitust leidnud. On mitmeid töölõike, kus riik saaks kaasata turvaettevõtteid, vabastades oma ressurssi prioriteetsemateks töödeks, näiteks liiklusjärelevalves. Väiksem riik peabki olema nutikam ning suund koostööpartnerite ja vabatahtlike kaasamiseks on ainuõige samm. Kodanikuna initsiatiivi võtmine ja hoolimine on riigile suureks abiks ning mulle isiklikult väga meeldib, et see mõtteviis leiab järjest rohkem järgijaid.

Mõtteviisist ning väärtustest rääkides, millega Sa juhina, aga ka inimesena pole kuidagi nõus leppima?
Ühekordse tööalase vea eest ei maksa esimese meetmena karistada, olukord tuleb selgeks rääkida ning tehtud veast õppida. Kui inimene mõistab ning tunnistab oma eksimust, tuleb anda uus võimalus. Küll aga ei ole aktsepteeritavad korduvad vead ning pidev väljavabandamine. See on kas märk rumalusest või valesti valitud ametist. Samuti leian, et töövõite ja kordaminekuid peab väärikalt tunnustama. Tuleb osata märgata inimest ja tema panust – just seda õpetame oma juhtidele. Meil on käivitatud mitu uut sisekoolitust, kus sisendame juhtidele mõtteviisi: märka ja kiida oma inimeste saavutusi!

Tunnustuse saamine on kõigi jaoks oluline, ka mina juhina vajan seda. Kui midagi on hästi läinud, tekib minul isiklikult tahtmine seda õnnestumist teistega jagada. Töövõit paneb mõtte lendama ja tekib intellektuaalne surin, mida saaks veel teha või kuidas arendada teenust nii, et leida suuremat sünergiat. Isiklikult pooldan mentorlikku tüüpi juhtimist ehk juhendamist ning õpetamist läbi parimate praktikate. Kui kõik toimib – meeskond on motiveeritud ja tulemused head – , ei pea ma sekkumist ja lauskontrolli vajalikuks.

G4Si avalikkus tunneb Sind tõsise sportlasena. Miks on sporditegemine Sinu jaoks nõnda tähtis?
Sportides olen ma parem inimene nii tööl kui ka pereelus. Inimese mentaalne suutlikkus saab alguse tema füüsilisest enesetundest – sellest, kui heas vormis ja kui puhanud ta on. Emotsioonid ja füüsiline vorm on paljuski omavahel seotud. Kokkuvõttes aitab sportlik eluviis mul teha kvaliteetsemaid ja paremini kaalutletuid otsuseid.

Ja lõpetuseks küsimus, mis aasta esimese lehenumbri puhul on suisa kohustuslik. Mida ootad alanud aastalt? Mida võiksid oodata G4Si töötajad?
Alanud aastalt ootan positiivse tendentsi kinnistumist personali voolavuses, et inimesed tahaksid meil töötada. Samuti loodan, et jätkub kunagiste klientide tagasitulek. AS Eesti Energia võidetud turvahange oli hea märk – võit oli ootamatu, kuid igati teenitud. Kõlava nimega projekte oli aasta jooksul teisigi. Viimased aastad on näidanud, et klient oskab märgata kvaliteedi erinevust. Tütarettevõtted AS Ühisteenused ja Alarmtec on sisenemas uutesse tegevusvaldkondadesse ning loodan neid peagi ka lähemalt tutvustada. Aasta 2015 finantseesmärgid on taas suureks väljakutseks ning need sunnivad kahtlemata pingutama. Tööd saab olema palju, kuid just see viibki meid edasi.
Kategooriad: Juhiveerg  

Kommentaarid

Lisa kommentaar